Aga kui aeg täis sai ….
Just nii nagu planeedid universumis läbivad kõrvalekaldumatult oma trajektoori, nii ei tunne Jumala tõotused kiirustamist ega viivitust. Pilkase pimeduse ja suitseva sulatusahju sümboolika kaudu oli Jumal kõnelnud Aabrahamile Iisraeli vangipõlvest Egiptuses ning kuulutanud, et nende võõrsiloleku aeg kestab 400 aastat. “Pärast seda,” ütles ta, “tulevad nad ära suure varandusega.” Selle kuulutuse vastu võitles asjatult kogu vaarao impeeriumi sõjajõud. Just selsamal päeval, millest kõneles jumalik tõotus, “sündis see, et Jehoova väehulgad läksid Egiptusest välja.” Sama kindlalt oli taevasel nõupidamisel otsustatud Kristuse tulemise tund. Kui suur ajakell jõudis selle hetkeni, siis sündis Jeesus Petlemmas.
Jumalik ettenägevus oli juhtinud rahvaste rändamist ning inimlike pürgimuste suunda nii, et maailm oli küps Vabastaja tulekuks. /…/
Siis tuli Jeesus, et taastada inimeses Looja kuju. Ainult Kristus võib kujundada uueks iseloomu, mida patt on rikkunud. Ta tuli, et sundida taganema deemonid, kes olid juhtinud inimese tahet. Ta tuli, et tõsta meid üles põrmust ning vormida meie rikutud iseloom Tema jumaliku iseloomu sarnaseks ja kaunistada seda Tema auga. EGW Maranatha – meie Issand tuleb”
Ülioluline on elada igast Jumala sõnast
Ülioluline on elada igast Jumala sõnast, muidu paneb meie vana olemus end pidevalt uuesti maksma.
Püha Vaim – tõe lunastav arm hinges – teeb Kristuse järelkäijad üheks üksteisega ja üheks Jumalaga. Ainult Tema suudab minema ajada vaenulikkuse, kadeduse ja uskmatuse. Ta pühitseb kõik kiindumused. Ta taastab valmisoleva, sooviva hinge Saatana võimu alt Jumala võimu alla. See on armu vägi. See on jumalik vägi. Selle mõju all muutuvad vanad harjumused, kombed ja tavad, mis endas hoituna lahutavad hinge Jumalast, ning pühitsustöö jätkub hinges pidevalt edenedes ja laienedes. EGW “Te saate väe”
Ohver meie eest
Jumala õigus meie teenistusele põhineb lõpmatul ohvril, mille Ta meie eest tõi. “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1Jh 3:1) Meie pärast elas Kristus kurbuse ja puudusega täidetud elu. Ta oli puhas ja püha, kuid ometi pandi Tema peale meie kõigi üleastumised. /…/ Oma käe puudutusega tervendas Ta haigeid, kuid ometi kannatas Ta ränka füüsilist valu. Ta ajas kurjad vaimud sõna abil välja ja vabastas need, kes olid Saatana kiusatustega aheldatud, kuid ometi ründasid Teda kiusatused, mis pole kunagi kedagi teist tabanud. Ta äratas oma väega surnud ellu, kuid ometi kannatas Ta kõige kohutavama surma agooniat.
Kõike seda kannatas Kristus meie pärast. Mida anname Talle tagasi? Tema, taeva Kuningas, alistus kannatlikult põlastamisele ja solvamisele. Kas peaksime pidama siis ükskõik missugust ohvrit liiga suureks? Kas peaksime kõhklema pühendamast Jumalale oma mõistlikku teenistust. EGW “Jeesuse sarnaseks”