Tsitaadid armastusest Pauluse kirjades kogudustele
Piiblis Pauluse kirjades kogudustele on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme, milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb ning kuidas Jeesus armastab meid. Meie eesõiguseks on sellele armastusele vastata.
- Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad. (1Kr 2:9)
- Tunnetus teeb suureliseks, aga armastus ehitab. (1Kr 8:1)
- Aga kui keegi armastab Jumalat, selle on Jumal ära tundnud. (1Kr 8:3)
- Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud. (Ef 2:4)
- Käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. (Ef 5:2)
Usaldus raskustes
Jumal juhtis heebrealased mägedevahelisse orgu mere kaldal, et nende päästmise kaudu näidata oma väge ja alandada Jumala rahva rõhujate uhkust. Jumal oleks võinud nad päästa ükskõik millisel viisil, kuid Ta valis sellise tee, et karastada nende usku ja kinnitada nende usaldust Temasse. Rahvas oli väsinud ja hirmunud, kuid kui nad poleks Moosese käsu peale liikvele läinud, poleks Jumal saanud avada nende ees teed.
Astude sõna otseses mõttes vette, väljendasid nad usku Moosese kaudu esitatud Jumala sõnasse. Nad tegid kõik võimaliku ja siis lõhestas Iisraeli vägev Jumal nende jaoks mere ning valmistas neile edasimineku tee.
Selles läbielus peitub suur õppetund kõigi aegade jaoks. Kristlase elus on sageli ohte ja näib, et kohustusi täita on raske. Kujutlusvõime maalib pilte eelolevast ähvardavast hukkumisest ning seljataga varitsevast orjapõlvest või surmast. Ometi lausub Jumala hääl selgesti: “Minge edasi.” Me peaksime sellele korraldusele kuuletuma ka siis, kui meie silmad ei suuda pimedusest läbi näha ning kui meie jalgu uhuvad külmad lained. Edasiminekut tõkestavad takistused ei kao niikaua, kui kõhkleme ja kahtleme. Need, kes kavatsevad sõnakuulelikuks hakata alles siis, kui kõik ebakindlus kaob ning ainuski ebaõnnestumine või lüüasaamine ei ähvarda, need ei hakka sõnakuulelikuks iialgi. Uskmatus sosistab: “Oodakem, kuni takistused kõrvaldatakse ja nähtavaks saab selge tee.” Usk aga kutsub meid julgelt edasi minema, lootes kõik ja uskudes kõik.
Pilv, mis oli egiptlaste jaoks pimedus, oli heebrealaste leerile heledaks valguseks, ujutades oma säraga üle nende ees avaneva tee. Sarnaselt kogeb uskmatu Jumala juhtivust kui pimedust ja lootusetust, Jumalat usaldav inimene aga näeb selles valgust ja rahu. Jumal võib juhtida meid küll läbi kõrbe või mere, kuid Tema tee on alati kindel tee. EGW “Patriarhid ja prohvetid”
Vana Testamendi tsitaadid armastusest
Vanas Testamendis Piiblis on palju kirjakohti, mis räägivad armastusest. Näeme milline on Jumal ja mida ta inimeste heaks teeb. Meie eesõiguseks on Tema armastusele vastata.
- Mina, Issand, armastan õiglust, vihkan röövimist ja nurjatust. (Js 61:8 )
- Sest Issand on õiglane, ta armastab õiglust; õiged saavad näha ta palet. (Ps 11:7)
- Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised. (Õp 10:12)
- Armastuse ja ustavuse abiga lepitatakse süü, ja Issanda kartuse tõttu hoidutakse kurjast. (Õp 16:6)
- Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend. (Õp 17:17)
Elu kui and
Meile antud elu kaudu avaldub Jumala armastus. See on and, mille Jumal on meie hoolde usaldanud. Kui vaadata seda Jumala Poja pühas valguses, näeme, et see on väga hinnaline and. See väljendab meie kuuluvust Jumalale. Kuulume kahekordselt Talle – esimest korda saime Tema omaks loomisel, teist korda siis, kui Kristus meid ristil lunastas. Me ammutame oma elujõudu Jumalalt. Tema on Looja ja kõige elava Autor. Temalt saame ka igavese elu, mida Ta tahaks anda kõigile enda näo järgi loodud olevustele.
Mis on kristlik elu? See on turvalisus, elu, mis on väljaspool patust maailma ja pidevas ühenduses Kristusega. Kui meie elu Kristuses on varjul Jumala juures, saame me austatud, kui Kristus tagasi meie Maale tuleb. Seni aga tuleb meil pühendunult Jumalat teenida kõigi meile Tema poolt antud võimete kohaselt.
Kuidas kasutad sina oma elu? Tuleb aeg, mil sa pead sellele küsimusele vastama. EGW “Usk, millest ma elan”
Üks tervik
On neid, kes tunnistavad, et usuvad ja õpetavad Vana Testamendi tõdesid, põlates samas Uut. Kuid Kristuse õpetusi eemale lükates näitavad nad, et ei usu seda, millest patriarhid ja prohvetid on rääkinud. “Kui te usuksite Moosest,” ütles Kristus, “siis te usuksite ka mind, sest tema on kirjutanud minust.” (Jh 5:46) Järelikult pole isegi nende Vana Testamendi õpetustes tõelist väge.
Paljud, kes ütlevad, et usuvad ja õpetavad evangeeliumi, on samasuguses eksituses. Nad jätavad kõrvale Vana Testamendi kirjutised, mille kohta Kristus lausus: “Need on, mis tunnistavad minust.” (Jh 5:39) Vana hülgamisega hülgavad nad tegelikult ka Uue, sest mõlemad on terviku lahutamatud osad. Vana Testament heidab valgust Uuele ja Uus Vanale. EGW “Kristuse tähendamissõnad”








