Arm ja seadus
Kui me poleks langenud, ei oleks me iialgi õppinud sõna “arm” tähendust. Jumal armastab patuta ingleid, kes töötavad Tema teenistuses ja on kuulekad kõigile Tema käskudele, kuid Ta ei kingi neile armu. Need taevased olevused ei tea midagi armust; nad ei ole eales seda vajanud, sest nad ei ole patustanud. Arm on Jumala kingituseks seda mitte väärivaile inimolevustele. Meie ei ole seda otsinud, vaid see saadeti otsima meid. Jumal on rõõmuga valmis kinkima armu kõikidele seda janunevatele inimestele; ning mitte sellepärast, et oleksime selle väärilised, vaid sellepärast, et oleme läbinisti vääritud. Me vajame ettevalmistust, mis annab meile kindlustunde armu saamise kohta.
Jumala arm ja Tema kuningriigi seadus on täiuslikus kooskõlas; nad sammuvad käsikäes. Tema arm annab meile võimaluse läheneda Temale usus. Võttes seda vastu ja lastes sel töötada meie elus, tunnistame me käsu jõusolekust. Me tõstame üles käsu ja teeme selle austusväärseks, viies ellu selle elavaid põhimõtteid. EGW “Elu tänasel päeval”
Külalisterohke Põltsamaa aastapäev
5. augustil tähistas Põltsamaa adventkogudus 105. aastapäeva, ühtlasi täitus 65 aastat praeguse kogudusehoone kasutuselevõtust palvelana.
Aastapäeva hommik algas õppetükitunniga, mida juhtis Eesti liidu ja Balti uniooni laekur Jaanus-Janari Kogerman. Paralleelselt toimusid ka laste- ja noortetunnid.
Jumalateenistusel tegi lühikese ülevaate Põltsamaa koguduse rajamisest Ardo Rosin, lastejuttu rääkis Helena Nõmmik ning kõneles Toomas Lukk. Muusikaga teenisid meeskoor, Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett ja lapsed.
„Esimesed andmed adventkuulutuse levimisest siin kandis pärinevad juba aastast 1910,“ rääkis Ardo Rosin. „1917. või 1918. aastal saabus Põltsamaale August Klement, kelle jaoks oli see koht tuttav. Ta oli sündinud Tapikul ja ka Põltsamaal mõned aastad koolis käinud. Kuidas kuulutamine tollal käis? Peamiselt brošüüride ja traktaatide abil, mida inimestele jagati. Käidi majast majja, selgitati ja räägiti. Kirjandusevangelistide kaudu külvati seemet. Kui kogudus siia rajati, olid esimesed liikmed need, kes olid adventtõe traktaatide kaudu vastu võtnud.“
Jutluses keskendus Toomas Lukk aastapäeva motokirjakohale „Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi“ (Ps 73:28) ning tõi välja kolm strateegiat, mida inimesed tavaliselt kasutavad oma isikliku õnne leidmiseks. Õnne otsitakse kas asjadest, saavutustest ja tunnustusest või suhetest.
„Nende auklike strateegiate kõrval on ka neljas võimalus: maksimaalne suhe kellegagi, kes on tõeliselt väärtuslik, kes tunneb meid läbi ja lõhki ning kes armastab meid sellisena, nagu me oleme ja kes kunagi ei sure. Selleks sõbraks on Jumal.“
„Õnn on olla koos sellega, kes sind armastab. Jumal on see, kes meid täiuslikult armastab,“ selgitas Toomas Lukk. „Otsigem Teda ja õppigem Teda armastama, Teda oma parimaks sõbraks pidama, et see õnn võiks olla igavene,“ julgustas ta.
Pärast lõunat olid kõik huvilised oodatud osalema linnamängus, mille käigus sai tutvuda kauni Põltsamaa linnaga. Iga sihtkoht sisaldas fakti Põltsamaa kohta ning väljakutset (nt tervita ja ütle head inimesele, keda sa igapäevaselt ei tunne; kirjuta etteantud sõnu kasutades luuletus; leia koolimaja pargist erinevaid maitsetaimi jne). Mängu korraldanud Helena Nõmmik ütles, et tagasiside oli armas. „Paljud tänasid, et oli selline rahuliku tempoga ja samas põnevate ülesannetega jalutuskäik,“ ütles ta.
Õhtusel aiakontserdil esitasid kaunist muusikat Ootuse kammerkoor, Rein Kalmuse kvartett, Kristjan Kalmus ning koosseis Joosep Tuvi, Toomas Lukk ja Sander Kalmus. Aastapäeval liikluskorraldaja rolli täitnud Ants Kulp luges kokku, et õhtuse kontserdi ajal oli koguduse hallatavas parklas 59 autot. Inimesi koguduse aias oli umbes 170.
Pastor Priit Keel ütles, et aastapäev oli õnnistusterohke. „Koguduseliikmed on olnud toimekad ja tahtlikud asju korraldama. Jumal kinkis täiusliku ilma pealekauba.“
Püha Vaim kasvatajana
Idamaades sajab varajane vihm külviajal. See on vajalik seemne idanemiseks. Vihmahoogude mõjul tärkab õrn võsu. Hiline vihm, mis sajab hooaja lõpu lähedal, küpsetab tera ja valmistab seda lõikuseks. Issand kasutab neid looduse ilminguid, et kujutada Püha Vaimu tööd. Samamoodi nagu kaste ja vihm antakse kõigepealt seemne idanemiseks ja seejärel lõikuse küpsemiseks, antakse Püha Vaim vaimuliku kasvu edenemiseks ühest etapist teise.
Vilja küpsemine kujutab Jumala armu töö lõpuleviimist hinges. Püha Vaimu väe abil täiustatakse Jumala moraalset olemust iseloomus. EGW “Te saate väe”
Näide kadunud lambast
Tähendamissõnas kadunud lambast õpetab Kristus, et pääste ei sõltu sellest, et meie otsime Jumalat, vaid sellest, et Jumal otsib meid. “Ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. Nad kõik on kaldunud kõrvale.” (Rm 3:11,12) Me ei paranda meelt sellepärast, et Jumal võiks meid otsida, vaid Tema ilmutab meile oma armastust, et me võiksime meelt parandada.
Kui eksinud lammas on viimaks koju toodud, siis väljendub karjase tänulikkus meloodilistes tänulauludes. Ta kutsub kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile:
Samamoodi ühineb taevas ja maa tänus ja rõõmustamises, kui suur Karjane on eksija leidnud. EGW “Kristuse tähendamissõnad”
Ülioluline on elada igast Jumala sõnast
Ülioluline on elada igast Jumala sõnast, muidu paneb meie vana olemus end pidevalt uuesti maksma.
Püha Vaim – tõe lunastav arm hinges – teeb Kristuse järelkäijad üheks üksteisega ja üheks Jumalaga. Ainult Tema suudab minema ajada vaenulikkuse, kadeduse ja uskmatuse. Ta pühitseb kõik kiindumused. Ta taastab valmisoleva, sooviva hinge Saatana võimu alt Jumala võimu alla. See on armu vägi. See on jumalik vägi. Selle mõju all muutuvad vanad harjumused, kombed ja tavad, mis endas hoituna lahutavad hinge Jumalast, ning pühitsustöö jätkub hinges pidevalt edenedes ja laienedes. EGW “Te saate väe”
Käsi, mis ei lase iial lahti
Päike helkis kaunilt sädeleval lumel, mis kattis ühe Alpide kõrgeima mäe tippu. Rändur järgnes oma teejuhile mööda kitsast rada. /…/ Ta usaldas teejuhti ning astus kartmatult tema jälgedes, kuigi ta polnud kunagi varem seda teed käinud. Äkki ta peatus – julge mägilasest teejuht astus üle kitsa, kuid väga sügava kaljulõhe. Seejärel sirutas ta käe ning palus teelisel tema käest kinni hoides üle lõhe astuda. Teeline viivitas, kuid teejuht julgustas teda: “Võta mu käest kinni – ma ei lase sul kukkuda.”
Üks Juht, kes on parem kõigist inimlikest teejuhtidest, palub teil järgneda Talle üle kannatlikkuse ja eneseohverduse kõrgendike. See pole kerge tee. … Kogu rada on täis Saatana püüniseid, mis on seatud kogenematule jalale. Kuid oma Teejuhti järgides võite te kõndida täie kindlusega – rajal on selgesti näha Tema jalajäljed. See tee on küll raske ja konarlik, kuid Tema on seda juba käinud. Ta on oma jalge alla tallanud astlad, et teha tee meie jaoks kergemaks. Koormat, mida meie peame kandma, on Tema juba kandnud. Isiklik suhtlemine Temaga toob valgust ning annab jõudu ja lootust. Neile, kes Teda järgivad, ütleb Ta:
EGW “Usk, millest ma elan”