Elu valgus

Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus täitis Saalomoni templi, kui tempel sisse õnnistati. Valgus paistis Petlemma küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.

Jumal on valgus. Öeldes: «Mina olen maailma valgus,» väljendas Kristus oma üksolemist Jumalaga ning sidet kogu inimperekonnaga. Tema oli see, kes oli öelnud:«Paistku valgus pimedusest!» (2.Kor.4,6). Tema annab valguse päikesele, kuule ja tähtedele. Tema oli see vaimulik valgus, mis oli sümbolite ja prohvetikuulutuste kaudu paistnud Iisraelile. Kuid valgus ei kuulunud ainult juutidele. Nii nagu päikesekiired valgustavad kaugeimatki maanurka, nii paistab Õigusepäike igale inimlapsele. Lunastustöös pole sundust. Jumala Vaimu mõjul võib inimene vabalt valida, keda ta soovib teenida. Muutus, mis toimub inimhinges, kes annab end Kristusele, on vabatahtliku valiku tulemus. Patu mahajätmine oleneb inimese soovist. On tõsi, et meil ei ole jõudu vabaneda Saatana kontrolli alt, ent siis, kui me igatseme vabaneda patust ja anume hädas kõrgemat väge väljastpoolt, täitume Püha Vaimu jumaliku jõuga ning me alistame oma tahte Jumala tahtele.

Inimese ainus võimalus saada vabaks on saada üheks Kristusega. «Tõde teeb teid vabaks» ja Kristus on tõde. Patt võidutseb seal, kus ta saab nõrgestada mõistust ja hävitada sisemise vabaduse. Jumalale allumine taastab inimese tahte, tõelise au ja väärikuse. Jumalik käsk, millele me siis kuuletume, on «vabaduse käsk» (Jak.2,12).