Noorte Otepää – Elva matk

26.- 28. juunil toimus adventnoorte poolt korraldatud jalgsimatk Otepäält Elvasse. Matkal osales 13 hingelt noort inimest. Meiega oli  liitunud ka vana matkasell Rein Käsk, kes terve matka jooksul hoolitses meie vaimuliku motiveerituse eest. Kogu teekonna pikkuseks kujunes umbes 37 km.

Üldine matkaseltskond hakkas juba laupäeva õhtul alguspunkti Tartu kogunema, kus toimus hooaja viimane SPOT. Pühapäeva varahommikul asusime bussiga Otepää poole teele. Alustuseks said soovijad kohe oma füüsilised võimed proovile panna ning Otepää Seikluspargis turnida. Matkaseltskonnaga liitusid selleks ajaks ka teised seigelda soovinud inimesed. Põnevust Otepääl jagus ning pärast lõunasööki ning raamatulugemist võisime teele asuda. Raamat, mida igal vabal ajahetkel üritasime lugeda, oli Doug Batchelori uus raamat “Jeesuse jalge ees”. Peagi aga jõudsime linnast välja ning tõeline matk võis alata. Kohe saime ka aru, et sääsed ning parmud saavad olema meie lahutamatuteks kaaslasteks. Ühe talumaja juures kohtusime 13 aastase kurt-tumma koera Mairoldiga. Küllaltki huvitav oli esialgu kuulata, kuidas vanatädi kutsus: “Mairo, Mairo, marss koju!”  Lisaks nägime üle pika aja ka teisi elusolendeid: haned, lambad, kanad-kuked. Ilm oli vahepeal küllaltki ähvardav, kuid siiski päike paistis ning lähenesime vapralt esimese ööbimispaiga poole. Kuigi olime kõik seikluspargist väsinud, läbisime esimese päeva 16 km rõõmsalt ning väsimust ei tahtnud keegi välja näidata. Laagriplats üle vaadatud ning telgid püsti pandud, istusime lõkke ümber ja tegime üksteisega lähemalt tutvust ning kuulasime Reinu elutarkusi.

Teise päeva hommikuks olid juba peaaegu kõik korra ka jões ujumas käinud. Edasisel teekonnal uurisime vana veskit, nautisime ilusaid vaateid ning lõunal tegime pikema peatuse Lustimäel . Lustisime kuidas jaksasime: lasime liugu, sulistasime, kuulasime tondijutte ning vaatasime hingevärinaga kuidas Rein kõrgele tamme otsa ronis. Pika arutelu käigus otsustasime kaheks minna, üks seltskond matkas edasi mööda maad, teine mööda jõge. Vesi oli mõnes kohas küllaltki sügav ning juhtus igasuguseid äpardusi, siiski oli see üks meeldejäävamaid osasid matkast. Ületada tuli mitmeid kobraste poolt rajatud tamme ning otsida mutta kinni jäänud jalanõusid. Kokku läbisime umbes 9 km. Teise päeva õhtu möödus Liivamäel pannkooke tehes ning tulega mängides. Lõkke ääres istudes tabas kõiki ka ootamatult suur mitmeid tunde kestnud laulutuju.

Järgmise päeva hommikul avastasime kurbusega, et matk hakkab lõppema. Esmaspäeva õhtul olime kandnud ka kaotusi, ära pidi minema Teele. Alustuseks külastasime Viti järve vaatetorni, seejärel sõime metsmaasikaid ning puhkasime jalgu Nõiamajas. Rein tegi jälle oma akrobaatilisi vigureid, teised lõdvestusid. Möödaminnes käisime ujumas Suures Umbjärves ning järjest lähemale hakkas jõudma ka Elva. Varsti paistiski Raudtee, tegime viimased ühispildid ning läksime igaüks oma teed. Muidugi mitte! Sõitsime hoopis Piusale ning tegime ühe korraliku suitsusauna, mis matk see ilma saunata ikka on. Viimasel päeval sai linnutiivul läbitud tühised 12 km.

Tänud Jumalale ilusa ilma, hoidmise ja kaitsmise eest, kohaletulijate meeldiva seltskonna eest! Kindlasti õppis igaüks matka jooksul midagi uut ning nüüd ei jää muud üle, kui oodata järgmist matka augusti lõpus!

Lõpetuseks Psalm 95, 1-5, sest tõesti oli meeliülendav need 3 päeva Jumala loodut nautida!

Tulge, hõisakem Issandale,
hüüdkem rõõmuga oma päästekalju poole!
Tulgem tema palge ette tänamisega,
hõisakem temale kiituslauludega!
Sest Issand on suur Jumal
ja suur kuningas üle kõigi jumalate.
Tema käes on maa sügavused
ja tema päralt on mägede tipud.
Tema oma on meri, sest tema on selle teinud,
ja tema käed on valmistanud kuiva maa.

Kokkuvõtlik galerii asub http://advent.ee/galerii/37106/noorte-otepaa-elva-matk/

Osalenute mõtteid:

Mina sain enda jaoks ühe hea tähendamissõna Otepää Seikluspargist. Läbisime erineval kõrgusel erineva raskusastmega raja lõike ja loomulikult alustasime kergematega ja lõpetasime raskematega. Üks tegevus, mida ei tohtinud ühelgi etapil tegemata jätta – karabiinide ja rullikutega enda toestamine – toestamata ei tohtinud ÜHTEGI SAMMU astuda.
Nii on ka Jumalaga kooskäimisega – meile antakse teele erinevaid ülesandeid – kergemini läbitavaid ja raskemini. Kui oled ustav olnud nö madalamatel kõrgustel ja lihtsamates ülesannetes, võid edasi minna  keerulisemale ja ohtlikumale tasemele . Kui oled toestatud Jumala Sõna, heade sõprade ja Temalt saadud tarkusega, on teekond seiklusrikas ja nauditav. Isegi, kui korraks libastud ja jääd maa ja taeva vahele rippuma, ei ole see hirmutav, sest karabiinid või rullik ei lase eluohtlikult kukkuda, vaid kindlustavad olukorra, kust on võimalik rajale tagasi saada. Aga kui oled unustanud karabiini või rulliku?…
Turvalist Jumalaga kooskäimist kõigile!

Kaja Tarto