Kristus ei hülga iial neid, kelle eest Ta on surnud. Meie võime Ta maha jätta ja langeda kiusatuste võimusesse, kuid Kristus ei pöördu kunagi ära inimesest, kelle eest Ta on maksnud lunahinna oma enese eluga. Oleks meie vaimulik nägemine terav, näeksime inimesi, keda kitsikused, mure ja masendusekoorem rõhuvad surmväsinuina julgusetuses lausa surma igatsemas. Näeksime, kuidas inglid lendavad kiiresti neile kiusatuile appi, löövad ümbritsevad kurjuseväed taganema ja asetavad nende jalad kindlale alusele. Sellise kahe armee vahelist võitlust peetakse sama reaalselt kui peetakse sõdu selle maailma sõjavägede vahel. Vaimuliku võitluse tulemustest oleneb inimeste igavene saatus.
Tema, kes on Kuningas ja vägede Issand, istub keerubite vahel ning kaitseb endiselt oma lapsi keset rahvaste tüli ja mäslemist. Kui kuningate kantsid langevad ja vihanooled läbistavad Jumala vaenlaste südant, on Jumala rahvas turvaliselt Tema käte vahel. EGW “Prohvetid ja kuningad”
