Jeesus elas, kannatas ja suri selleks, et meid lunastada. Ta sai “valude meheks”, et meie saaksime igavese rõõmu osaliseks. Jumal lubas tulla oma armastatud Pojal, täis armu ja tõde, kirjeldamatu hiilguse maalt patu hävitava mõju all kannatavale maale, mida tumestab surma ja needuse vari. Isa lubas tal lahkuda oma armastuse rüpest, inglite jumaldavast austusest, et kannatada alandamist, solvamist, häbistamist, vihkamist ja surma. “Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.” (Js 53:5)
Seda suurt ohvrit ei toodud eesmärgiga äratada Isa südames armastust inimeste vastu, mitte selleks, et panna teda tahtma inimest päästa. Ei, ei! “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.” (Jh 3:16) Isa armastab meid, aga mitte suure lunahinna tõttu, vastupidi, ta valmistas lepituse sellepärast, et ta meid armastab. Kristus oli vahendaja, kelle kaudu ta valas välja oma piiritu armastuse langenud maailmale. “See oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega.” (2Kr 5:19) Jumal kannatas koos oma Pojaga. Ketsemani ahastuses ja Kolgata surmas maksis lõputu Armastus meie lunahinna.
E.G.White’i raamatust “Tee Kristuse juurde”
