“Aga kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ja kõik inglid Temaga, siis Ta istub oma aujärjele; ja siis kogutakse Tema ette kõik rahvad, ja Ta eraldab nad üksteisest” (Mt 25:31.32) Nii kujutas Kristus Õlimäel oma jüngritele suure kohtupäeva sündmusi. Ta näitas, et kohtuotsus oleneb ühest asjaolust. Kui Tema ette on kogutud kõik rahvad, siis saavad nad jaguneda ainult kahte gruppi ja nende igavese saatuse otsustab see, mida nad on Temale teinud või tegemata jätnud vaeste ja kannatajate isikus.
Sellel päeval ei meenuta Kristus inimestele seda suurt tööd, mida Tema on nende heaks teinud, andes oma elu nende lunastushinnaks. Ta meenutab seda ustavat tööd, mida nemad on teinud Tema heaks. Neile, keda Ta kogub oma paremale käele, ütleb Ta: “Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma asutamisest! Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mu juurde.” (Mt 25:34-36) Need, keda Jeesus selliselt tunnustab, ei tea, et nad oleksid Temale midagi teinud. Nende imestunud küsimusele vastab Jeesus: “Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” (Mt 25:40) EGW “Ajastute igatsus”