Perepäeva teenistus

Emadepäevaeelsel hingamispäeval laulsid, puhusid pilli ja tervitasid emasid luuletustega mehed, Jumala Sõnast rääkimine oli usaldatud ühele emale, kes selleks, et mõista Jumala lapseks olemist ja sellena kasvamist, tõi näiteid laste erinevatest kasvufaasidest.

Oma sündimist vaevalt et keegi mäletab, samuti on ka uuestisünniga. Tavaliselt on meie esimestes mälestustes mingi pilt, kus me juba oleme kellegi lapsed ja see on nii loomulik. Väike laps usaldab oma vanemaid ning alistub neile küsimusi esitamata ning sellisena on ta toodud eeskujuks ka Jeesuse poolt.

Mingis vanuses saavad väga tähtsaks reeglid: kõik peab olema nii, nagu õpetaja on käskinud või haridusminister oma määruses sätestanud. Üks väike tüdruk kontrollis oma koolikoti kaalu, kas see vastab nõutule, igal õhtul kuni ühe saatusliku päevani viiendas klassis, kui õpetaja avastas, et tema sahtel on raamatuid täis, ning käskis need kõik korraga koju ära viia. Siiani oli tüdruk püüdnud kõik oma kodutööd koolis ära teha, et mitte ületada kojuveetavate raamatutega koolikoti ettenähtud raskust. Kui nüüd laps oma tohutult raske kotiga tol päeval koju jõudis, olid tal pisarad silmis ja usk reeglitesse ja nende täitmisse suure löögi saanud. Nii võib olla ka noorte kristlastega, kes püüavad piinliku täpsusega järgida kõiki reegleid ning lõpuks leiavad ennast lõhkise küna eest – käsku polegi võimalik täita!

Tulemuseks on murdeea kriis, kus tihti kõige agaramad seaduste ja reeglite järgijad on äkki kõige mässumeelsemad teismelised. Piiblis on näide perekonnast, kus noorem poeg nõutas oma saadaoleva päranduse välja ja lahkus kodunt, et võtta oma noorusest viimast. Ometi saabus päev, kui ta hakkas tajuma, et tema kodustel reeglitel oli mõte ning tegelikult oli seal päris hea elada. Noor inimene oli hakanud nägema maailma täiskasvanu pilguga. Vaimulikul tasandil, suhetes Jumala kui Isaga, võib see olla väga kriitiline periood. Paulus, kirjutades galaatlastele, kirjeldab oma südamevalu sellega seoses nii: “Mu lapsed, kelle pärast ma olen jälle lapsevaevas, kuni Kristus teie sees saab kuju!”. “Täismeheks saamine Kristuse täisea mõõtu mööda” (Ef.4,13.) on kui järjekordne või isegi see ainus tegelik uuestisünd, mille tagajärjel Jumala laps hakkab nägema elu nii, nagu Jumal näeb. “Peetruse redel” (2. Peetr. 1, 5-10.) kirjeldab, et Jumalast täiskasvanul moel arusaamine ei tule mustkunsti sarnaselt võluväel, vaid ka see on protsess, mille eesmärgiks on mitte enam vääratada, s.t. jõuda tegeliku käsu täitmiseni selle mõttest arusaamise kaudu.

Lõpuks jäi kõlama mõte, et kuigi lapse kasvamine on imeline ning ka vaimulik areng (või enesearendamine, nagu tänapäeval on sellest vahel mõnus mõelda!) on tähtis, siis ei ole sel mingit väärtust, kui vanemate ja laste vahel puudub armastav suhtlemine. Kui Sinu ema Sulle helistab, kas Sa võtad kõne vastu? Kas Sa võtad ta kõne vastu, kui ta helistab iga päev või isegi mitu korda päevas ja Sa tead, et tal pole midagi uudiseväärset Sulle öelda ja ta tahab lihtsalt kuulda telefonis Sinu häält? Kas Sa viitsiksid rääkida Jumalaga lihtsalt sellepärast, et ta igatseb Sinu kui oma lapse järele?

 Pärastlõunal nautisid osad noored ka kevadist loodust Põltsamaa jõel paadiga sõites.