Tõde tuleb südamega vastu võtta; see nõuab tahte alistamist. Kui tõde oleks võimalik tunnustada ainult mõistusega, ei takistaks uhkus seda tegemast. Kuid tõde saab vastu võtta ainult annina ning selle tingimuseks on loobumine igast patust, milles Jumala Vaim märku annab. Ükskõik kui suured võiksid olla inimese eelised tõde tunda, pole neist kasu, kui süda ei ole avatud ning ei loobuta kõigist harjumustest ja kommetest, mis käivad vastu tõe põhimõtetele. Neile, kes anduvad Jumalale siira sooviga tunda ja täita Tema tahet, avaneb tõde Jumala väena õnnistuseks. Nad oskavad teha vahet inimeste vahel, kes kõnelevad Jumala nimel ja kes vaid enda nimel. Variserid ei allutanud oma tahet Jumala tahtele. Nad ei tahtnud tunda tõde, vaid tahtsid leida vabandusi, kuidas tõest mööda hiilida. Kristus näitas, et sellepärast ei mõistnud nad Tema õpetusi. Seejärel nimetas Ta tunnuse, mille abil eristada õiget õpetajat petisest:
Isekas meelsus rõhutab ennast. Kristus taotles Jumala au. Ta rääkis Jumala sõnu. See tunnistas Temast kui tõeõpetajast. EGW “Ajastute igatsus”