Kristus rõhutas oma maapealse teenistuse ajal hingamispäeva pühitsemise kohustust. Kogu oma õpetuses suhtus Ta lugupidavalt seadusse, mille Ta ise oli andnud. Tema ajal oli hingamispäeva pidamine juba nii alla käinud, et see peegeldas pigem isekate ja meelevaldsete inimeste iseloomu, kui et Jumala oma. Kristus hülgas selle väära õpetuse, millega need, kes väitsid end tundvat Jumalat, andsid Jumalast vale pildi. Kuigi variserid Jeesust selle pärast halastamatult vaenasid, ei kohandunud Jeesus isegi väliselt nende nõuetega, vaid jätkas julgelt hingamispäeva pidamist Jumala käsu kohaselt.
Keeles, mida pole võimalik valesti mõista, tunnistas Jeesus oma suhtumist Jumala käsuõpetusse: “Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama,” ütles Ta. “Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma. Tõesti, ma ütlen teile, ükski täpp ja ükski kriips ei kao Seadusest seni, kuni taevas ja maa püsivad, kuni kõik, mis sündima peab, on sündinud. Seda, kes iganes nendest käskudest ka kõige pisema tühistab ja teisi sedasama tegema õpetab, hüütakse kõige pisemaks taevariigis. Kes aga selle järgi teeb ja õpetab, seda hüütakse suureks taevariigis. (Mt 5: 17-19) EGW “Prohvetid ja kuningad”