Valgus oli alati tähendanud Jumala rahvale Jumala kohalolu. Kui Looja käskis, hakkas valgus paistma pimeduses. Pilvesammas päeval ja tulesammas öösel juhatas Iisraeli kõrbeteel. Valgus lõõmas aukartustäratavas hiilguses Issanda ümber Siinai mäel. Valgus püsis armuaujärje kohal templis. Valgus paistis Petlema küngaste kohal, siis kui inglid kuulutasid ootavatele karjastele Lunastaja sünnist.
Jumal on valgus. Ütlusega: “Mina olen maailma valgus,” väljendas Kristus üks-olemist Jumalaga ning sidet kogu inimperekonnaga. Tema oli see, kes oli öelnud: “Paistku valgus pimedusest!” (2Kr 4:6) Tema annab valguse päikesele, kuule ja tähtedele. Tema oli see vaimulik valgus, mis oli sümbolite ja prohvetikuulutuste kaudu paistnud Iisraelile. Kuid valgus ei kuulunud ainult juutidele. Nii nagu päikesekiired valgustavad kaugeimatki maanurka, nii paistab Õigusepäike igale inimlapsele. EGW “Ajastute igatsus”
