Imelises mäejutluses kasutas Kristus olulise tõe illustreerimiseks põllulilli nende loomulikus ilus. Tema keelekasutus on kohandatud lapse avaneva arusaamisega. Suur Õpetaja tõi oma kuulajad ühendusse loodusega, et nad võiksid kuulda häält, mis kõneleb kõigi loodud asjade kaudu, ning kui nende süda pehmenes ja mõistus muutus vastuvõtlikuks, aitas Ta neil tõlgendada silme ees olevate vaatepiltide vaimulikku õpetust. Tähendamissõnad, mille kaudu Talle meeldis õpetada tõe õppetunde, näitavad, kui avatud oli Ta vaim looduse mõjudele ja kuidas Talle meeldis koguda vaimulikke õpetusi igapäevase elu keskkonnast.
Linnud taeva all, lilled aasal, külvaja ja seeme, karjane ja lambad – nende abil illustreeris Kristus surematut tõde. Ta võttis näited elusündmustest, kogemuslikest asjadest, mis olid kuulajatele tuttavad – peidetud varandus, pärl, kalavõrk, kadunud münt, kadunud poeg, majad kaljul ja liival. Tema õppetundides oli midagi sellist, mis äratas huvi igas mõistuses, pöördus iga südame poole. Nii said igapäevased ülesanded, selle asemel et olla lihtsalt järjekordne, ilma kõrgemate mõteteta töö, vaimuliku ja nähtamatu pidevate meenutajate abil elavamaks ja kõrgemaks. EGW “Pilk ülespoole”