Kui me vaid mõtleksime Jumalale iga kord, kui märkame tema hoolitsust enda suhtes, oleks ta meil alati meeles ning meile valmistaks rõõmu temast rääkida ja teda kiita. Me kõneleme ajalikest asjadest, sest need huvitavad meid. Me räägime oma sõpradest, sest me armastame neid; meie rõõmud ja mured on nendega seotud. Ometi on meil palju enam põhjust armastada Jumalat. Kõige loomulikum meie elus peaks olema tema asetamine esikohale, tema headusest ja väest jutustamine. Rikkalikud annid, mida ta on meile andnud, ei ole mõeldud mõttemaailma ja armastuse köitmiseks sedavõrd, et meil pole enam midagi Jumalale anda; need peavad pidevalt meile teda meelde tuletama ja meid siduma armastuse ja tänulikkusega taevase Heategijaga. EGW “Tee Kristuse juurde”
