“Igavene elu on see,” ütles Kristus, “et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.” (Jh 17:3) Miks me ei mõista selle teadmise väärtust? Miks ei hõõgu need aulised tõed meie südameis, ei kõla meie huulil ega täida kogu meie olemust?
Oma Sõnaga andis Jumal meie käsutusse kõik tõed, mis on meie päästmiseks vajalikud. Neist eluallikaist on ammutanud vett tuhanded, ometi selle varud ei kahane. Tuhanded on seadnud Issanda oma silme ette ning on vaadeldes muutunud Tema kuju sarnaseks. Nende vaim põleb neis, kui nad räägivad Tema iseloomust, jutustavad, mida tähendab Kristus nende jaoks ja mida tähendavad nemad Kristusele. Kuid nad ei ole neid tähtsaid ja pühi teemasid ammendanud. Veel tuhanded võivad ühineda lunastuse saladuste otsimise töös. Kui viibitakse Kristuse elu ja Tema töö olemuse lähedal, siis paistavad valguskiired igale tõe ilmutamise katsele veelgi selgemalt. Iga uus otsing toob esile midagi veelgi huvitavamat, kui seni on avastatud. See teema on ammendamatu. Kristuse lihakssaamine, Tema lepitava ohvri ja vahemehetöö uurimine köidab usina uurija mõtteid kuni aegade lõpuni ning vaadates taevaseid lõpmatuid aastaid, hüüatab ta: “Suur on jumalakartuse saladus.”
Igavikus saame teada, et kui me oleksime vastu võtnud kogu valguse, mis siin oli võimalik, oleks see avanud meie mõistuse. Lunastuse mõtted köidavad lunastatute südameid, meeli ja keeli läbi igaveste aegade. Nad mõistavad tõdesid, mida Kristus soovis avada oma jüngritele, kuid mille taipamiseks polnud neil usku. Ikka ja jälle avanevad uued arusaamad Kristuse täiuslikkusest ja aust. Ustav Majaperemees toob läbi lõpmatute ajastute oma varakambrist välja uut ja vana. EGW “Kristuse tähendamissõnad”