Tõde ei kadunud Kristuse huulilt kunagi. Tõde ei kannatanud Tema käes. Tõe sõnad voolasid Ta huulilt üllatava värskuse ja väega nagu uus ilmutus. Olgu kõik kindlad, et Kristus ei lausunud midagi ebatõelist või ülepaisutatut. Ta tuli Isa juurest maailma Valguseks. See valgus ei olnud vaka alla peidetud.
Kristus kõneles igast teemast autoriteediga. Iga tõde, mis oli Tema rahva jaoks oluline, ilmnes Tema õpetustes kindla teadmise vankumatu kinnitusega. Ta ei toonud kuuldavale ühtki eksitavat argumenti, ei mingeid tõenäosusi, ei mingeid inimeste öeldud arvamusi – Tema huulilt kõlasid ainult tõed. Tema väited olid isiklikul teadmisel rajanevad põhimõtted. Ta nägi ette, et maailma täidavad eksiõpetused, kuid Ta ei väljendanud ühtki neist. Üle Suure Õpetaja huulte ei tulnud mingeid tühje jutte ega kaunilt sõnastatud väärteooriaid. Kõik Tema õpetused tuginesid Piibli tõe muutumatutele seisukohtadele. Kristus tuli, et väljendada kogu tõe ideaali. Ta avaldas ühe kallihinnalise tõevääriskivi teise järel. EGW “Pilk ülespoole”
