Alati kui loodolevused valivad oma tee, seavad nad end vastuollu Jumalaga. Nende jaoks ei ole taevariigis kohta, sest nad on taeva põhimõtetega sõjajalal. Jumala tahet eirates astuvad nad Saatana, Jumala ja inimkonna vaenlase poolele. Me peaksime elama mitte ühest sõnast, mitte paljudest sõnadest, vaid igast sõnast, mida Jumal on rääkinud. Me ei saa eirata ühte sõna, ükskõik kui tühine see võib meile tunduda, ja kaitstud olla. Seaduses pole ühtki käsku, mis ei oleks mõeldud inimeste heaolu ja õnne jaoks nii selles kui ka tulevases elus. Jumala seadusele kuuletudes ümbritsetakse Jumala lapsed kaitsemüüriga ja neid hoitakse kurja eest. Need, kes lõhuvad selle Jumala poolt püstitatud tõkke ühest kohast, on hävitanud selle suutlikkuse neid kaitsta, sest nad on avanud tee, mille kaudu saab vaenlane sisse tulla rüüstama ja hävitama. /…/
Kui Jumala rahvas järgiks kogu südamega Tema seadust, oleks antud maailmale kindel tõend, et need, keda Tema on oma rahvaks, oma eriliseks aardeks nimetanud, austavad Teda tõepoolest kõiges, mida teevad. Ustavus Jumalale, kõhklematu kuuletumine Tema seadusele teeks Tema rahva maailmas imeasjaks, sest Ta suudab täita oma rahvale antud rikkalikud ja külluslikud tõotused, nii et nad oleksid maa peal kiituseks. Nad oleksid Tema püha rahvas. EGW “Jeesuse sarnaseks”
