Hingamispäev ja loodus

Issanda hingamispäev tuleb kujundada õnnistuseks nii meile kui meie lastele. Lapsi võib viia õitsvate lillede ja puhkevate pungade juurde, kõrgete puude ja kaunite rohukõrte juurde ning õpetada, et Jumal tegi selle kõik kuue päevaga, puhkas seitsmendal päeval ja pühitses selle päeva. Niiviisi võivad vanemad oma õppetundidega köita oma laste meeli ning kui lapsed vaatavad nähtustele looduses, toob see neile meelde nende kõigi vägeva Looja. Nende mõtted liiguvad looduse Jumalale, tagasi meie maailma loomise juurde, mil rajati hingamispäeva alused ja mil kõik Jumala pojad hõiskasid rõõmust.

Õnnelik on see perekond, kes Jeesuse kombel võib hingamispäeval minna pühakotta samamoodi nagu Jeesus oma jüngritega läks sünagoogi – üle põldude, piki järveranda või läbi metsasalude.

Hingamispäev kutsub meid nägema Looja loomistöödes Tema au. Jeesus sidus oma kallihinnalisi õppetunde loodusnähtuste iluga, sest Ta soovis ka meid tegevat sedasama. Enam kui teistel päevadel peaksime me pühal puhkepäeval uurima sõnumeid, mida Jumal on meie jaoks loodusesse üle tähendanud. Me peaksime uurima Päästja tähendamissõnu seal, kus ta neid kord jutustas, põldudel ja metsasaludes, lageda taeva all, keset rohuaasi ja lilli. Kui me liigume lähemale looduse südamele, muudab Kristus oma kohaloleku meie jaoks käegakatsutavaks ning räägib meie südameile oma rahust ja armastusest. EGW “Elu tänasel päeval”