Suvel, kui vaatame taamal asuvat metsa, paistavad kõik puud sarnaselt kaunitena oma rohelise rüü all ning me ei suuda eristada, millised neist on igihaljad. Kuid kui tuleb talv ja pakane sulgeb nad oma jäisesse embusse, jäävad lehtpuud oma kaunist kattest ilma, aga igihaljad säilitavad oma endise välimuse. Selliseiks jäävad ka kõik need, kes on alandlikud, ei usalda ennast, vaid klammerduvad Kristuse külge. Eneseõiged ning iseenda iseloomu täiust usaldavad inimesed kaotavad katsumusetormides oma valeõiguse rüü, kuid tõelised pühad, kes siiralt armastavad ja kardavad Jumalat, kannavad Kristuse õiguse rüüd nii heal kui halval ajal.
Armastuse ja usu puhta kulla ilmnemine iseloomus võtab mõnda aega. Just katsumuste ajal saab nähtavaks tõeliste kristlaste armastus ja jõud. EGW “Usk, millest ma elan”