Kui mõtlen sellest, kui palju on tehtud, et meid õigel teel hoida, olen sunnitud hüüdma: “Oo, milline armastus, milline imeväärne armastus on Jumala Pojal meie – vaeste patuste vastu!” Kas peaksime meie siis olema tuimad ja hooletud, kui ometi kõik, mida üldse on võimalik teha, meie õndsakssaamiseks juba tehtud on? Kogu taevas tunneb huvi meie vastu. Me peaksime olema väga erksad, austama ja ülistama kõrget, majesteetlikku Jumalat. Meie süda peaks voolama üle armastusest ja tänutundest Tema vastu, kes on niivõrd tulvil armastust ja kaastunnet meie vastu. Peaksime Teda austama oma eluga ning näitama oma püha ja puhta kõneviisiga, et oleme ülevalt sündinud ja see maailm ei ole meie kodu – siin oleme vaid võõrad ja majalised, kes rändavad parema kodumaa poole. EGW “Varased kirjutised”
