Kristus oli igas mõttes jüngrite eest hoolitseja, nende koormakandja. Ta jagas nende vaesust. Ta salgas ennast nende pärast. Ta käis nende ees, et tasandada rasked rajad. Samad põhimõtted juhtigu kõiki Kristuse koguduse liikmeid. Lunastusplaani alus ja läbiv joon on armastus. Kristuse riigis on suurimad need, kes järgivad Tema eeskuju ja käituvad Tema koguduse karjastena.
Pauluse järgnevad sõnad väljendavad kristlase elu tõelist väärtust ja au: “Ehk ma küll olen vaba kõikidest, olen ma ometi hakanud kõikide orjaks” “ega otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks!” (1Kr 9:19; 10:33)
Inimesele peab jääma südametunnistuse vabadus. Keegi ei tohi käsutada teise mõtteid, määrata saatust või sundida südametunnistuse vastaselt tegutsema. Jumal jätab igale inimlapsele vabaduse mõelda ja tegutseda oma veendumuste kohaselt. “Nõnda tuleb meil igaühel anda aru iseenesest Jumalale.” Kellelgi ei ole õigust anda oma isiksust teise kontrolli alla. Kõigis põhimõttelistes küsimustes olgu “igaüks enese mõttes kindel oma veendumuses.” (Rm 14:12, 5) Kristuse riigis ei rõhu ülemad alamaid; seal pole sundust. Taevainglid ei tule maa peale valitsema või austust nõudma: nad tulevad armukuulutajatena, et aidata koos inimestega kaasinimesi jalule. EGW “Ajastute igatsus”