Üheks kõige pühalikumaks ja aulisemaks Piiblis ilmutatud tõeks on Kristuse teine tulek, mis viib lõpule suure lunastustöö. Jumala rändavale rahvale, kes nii kaua on viibinud “surmavarju maal”, on tõotus Tema ilmumisest kallihinnaliseks ja rõõmsaks lootuseks. Tema, kes on “ülestõusmine ja elu”, tuleb viima väsinud rändajad koju. Õpetus Kristuse teisest tulemisest on Pühakirja juhtmõtteks. Alates päevast, mil esimene inimpaar kurvalt Eedenist lahkus, on usurahvas oodanud Tõotatu ilmumist, kes murrab hävitaja võimu ja viib nad tagasi kaotatud Paradiisi. /…/
Eenokil, kes kuulus seitsmendasse põlvkonda esimesest inimpaarist arvatuna, temal, kes kolmsada aastat kõndis maa peal koos Jumalaga, lubati prohvetliku pilgu läbi vaadata aastatuhandete kauguselt ette Päästja tulekut.
Patriarh Iiob hüüdis oma kannatuse ööl kõikumatu usaldusega: “Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja Tema jääb viimasena põrmu peale seisma! … saan ma ilma ihutagi näha Jumalat, Teda, keda ma ise näen, keda näevad mu omad silmad, aga mitte mõne võõra!” (Ii 19:25-27)
Alanda oma halb, eneseõige süda Jumala ees. Pattudes murdununa kummardu Tema jalgade juurde. Valmistu kogu südamest. Ära puhka enne, kui võid siiralt öelda: “Minu Lunastaja elab ja kui Tema elab, elan ka mina.”
Kui kaotad taeva, kaotad kõik; kui võidad selle, võidad kõik. Ära mine sellest mööda! See on igaviku küsimus. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”