Kui Johannes oli õppinud sügavamalt mõistma Kristuse kannatusi, kirjutas ta Jumala riiki pääsemise ainsast tingimusest. “Kes võidab,” ütles Kristus, “sellele ma annan istuda ühes minuga minu aujärjel, nõnda nagu minagi olen võitnud ja istunud ühes oma Isaga tema aujärjele.” “Kes võidab, selle ma teen sambaks oma Jumala templis, ja tema ei lähe sealt enam välja ja ma kirjutan tema peale oma Jumala nime… ja oma uue nime.” (Ilm 3:21, 12) Apostel Paulus kirjutas: “Mind juba ohverdatakse ja minu lahkumiseaeg on jõudnud ligi. Ma olen head võitlemist võidelnud, ma olen oma jooksmise lõpetanud, ma olen usu säilitanud! Nüüd on minule tallele pandud õiguse pärg, mille Issand, õige kohtumõistja, mulle annab tol päeval.” (2Tm 4:6-8)
Kristusele kõige lähemal saab olla inimene, kes on siin maal kõige enam endasse imenud Tema ennastohverdavat armastust, armastust, mis “ei suurustele… ei ole ennast täis… ei otsi omakasu… ei ärritu… ei pea meeles paha” (1Kr 13:4, 5); armastust, mis sunnib jüngrit pühendama kogu elu, töö ja omanduse inimkonna päästmiseks. Selline meelsus avaldus Pauluse elus. Ta ütles: “Sest minule on elamine Kristus.” Pauluse elus nägid inimesed Kristust. Ta lisas: “Ja suremine on kasu” – võit Kristuses. Ka surm kogub inimlapsed Kristusele. “Kristus saab auliseks minu ihus, olgu elu või surma läbi” (Fl 1:21, 20). EGW “Ajastute igatsus”