Inimese esimene palve hommikul peaks keskenduma Kristuse ligioleku otsimisele. “Ilma minuta,” ütleb Ta, “ei suuda te midagi.” Me vajame Jeesust, kelle valgus, elu ja meelsus peaks olema meie osaks jätkuvalt. Me vajame Teda igal tunnil. Hommikul peaks meie palve olema, et nii nagu päike valgustab maastikku ja täidab maailma valgusega, saaks Õiguse Päike särada mõistuse ja südame kambrites ning muuta meid kõiki valguseks Issandas. Ilma Tema ligiolekuta ei saa me hakkama mitte hetkegi. Vaenlane teab, kui me kavatseme midagi ette võtta ilma Jumalata. Siis on ta platsis, valmis täitma meie meeli oma kurjade üleskutsetega, kõigutamaks meie kindlusetunnet. Issanda soov aga on, et me igal hetkel Temasse püsima jääme ja niiviisi Temas terviklikuks saame. …
Palve ja usk suudavad seda, mida ükski vägi siin maa peal ei suuda saavutada. Väga harva satume me ühte olukorda kahel korral. Meie ees seisab jätkuvalt uusi olukordi ja katsumusi, mida meil tuleb läbi teha, ilma et meil oleks varasemaid kogemusi piisavateks juhtnöörideks. Meil peab olema jätkuv, Jumalalt tulev valgus. Järjekindlalt saadab Kristus oma sõnumeid neile, kes Tema häält kuulevad. EGW “Elu tänasel päeval”