Jumal oleks võinud värvida looduse pruuniks või halliks, kuid Ta valis tooni, mis mõjub meie meeltele rahustavalt. Millist rõõmu toob südamesse ja kuidas elustab vaimu üksainuski pilk rohelusse rüütatud loodusele! /…/ Iga rohukõrs, iga avanev pung ja lilleõis on märk Jumala armastusest. See õpetab meile usku ja usaldust Temasse.
Looduse ilu on keel, mis kõneleb lakkamatult. Avatud süda tunnetab Jumala armastust ja aulisust, mida peegeldab Tema kätetöö. Tähelepanelik kõrv kuuleb Jumala häält, mis kõneleb looduses. Jumal õpetab meid valgusvihu kaudu, mida saadab päike, ja kõige kaudu, mida Ta meie rõõmuks on loonud. Rohelised põllud, kõrgustesse pürgivad puud, lehepungad ja lilled, taeva all liuglevad pilved, vihmahood, vulisev oja, päike, kuu ja tähed taevalaotuses – kõik see püüab meie tähelepanu ning kutsub meid üles mõtisklema rohkem Jumalast.
Jumal armastab ilu, kuid iseloomu ilu armastab Ta enam kui välist kaunidust. Ta soovib, et me viljeleksime puhtust ja lihtsust, olles tagasihoidlikud kaunid nagu lilled aasadel. EGW “Usk, millest ma elan”