Ma nägin, et me ei tohiks unustada Issanda tulekut. Ingel ütles: “Valmistuge, valmistuge selle vastu, mis tabab maad. Olgu teie teod teie usu kohased.”
Ma nägin, et mõtted peaksid viibima Jumala juures ja et meie mõju peaks Jumalast ja Tema tõest tunnistama. /…/ Meil tuleks väga tõsiselt veenduda oma pääsemises ja päästa ka teisi. Seda tuleks pidada kõige tähtsamaks. Kõik muu jäägu teisejärguliseks.
Ma nägin taeva imeväärsust, kuulsin ingleid laulmas kauneid laule ja toomas ülistust, tänu ja austust Jeesusele. Siis mõistsin midagi Jumala Poja imelisest armastusest. Ta loobus hiilgusest ja aust, mis ümbritses Teda taevas. Kuid Jeesus oli nii huvitatud meie päästmisest, et kandis vaikselt ja kannatlikult kõik inimeste poolse häbistamise ja halvakspanu. Teda löödi, haavati ja vaevati; Ta naelutati Kolgata ristile. Ta kannatas kõige piinarikkamat surma, päästes meid, et saaksime pestud Tema veres. Kristus soovib meid tõsta enda juurde neisse eluasemeisse, mille Ta meile valmistab, nautima taeva valgust ja hiilgust.
Nägin, et kogu taevas oli huvitatud meie päästmisest. Kas meie siis ei hooli sellest? Kas meil on luba olla hoolimatud, nagu polekski suurt vahet, kas pääseme või mitte? Kas alahindame meie eest toodud ohvrit?
Meile on antud Raamat – juhtima meie rännakut selle sünge maailma ohtudest üles taevasse. See jutustab Kristuse kannatustest, Tema suurest ohvrist, et me pääseksime ja saaksime nautida igavesti Jumala ligiolekut. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”