HEAD UUT AASTAT!

Nina vastu vihmapisarais aknaklaasi sai aastavahetusel vaadatud arvukaid naabrusest tõusvaid ilutulestikke. Oli ilus! Otse vaadates oli kõik selge, paremale või vasakule kiigates aga tekkisid aknale hägused värvilised triibud. Tahtmatult tulid meelde Sandor Petöfi luuleread:
Mis on kuulsus? … Vikerkaareviir.
Pisarates murtud päiksekiir.

Mida soovitakse ja mõeldakse, saates kõrgele kauneid kujundeid ja värve, võttes vastu uut aastat? Kas nüüd just kuulsust soovitakse, võibolla seda mitte, aga küllap igatsetakse edu ja rahulolu saavutatust, võib juhtuda, et pereõnnegi mõõdetakse saavutuste kaudu – kui turvaline on elujärg ja kui hästi on lastel läinud.

Aasta eelviimasel päeval kogunes koguduse rahvas aastalõpu palvusele, et tuua Jumala ette oma rõõmud ja mured, läbikukkumised ja õnnestumised. Kokkuvõtete tegemiseks vaadati tagasi möödunud aastale ja usaldati Jumala kätte saabuv aasta. Kuigi oli palveid ka maiste murede ja hakkamasaamise pärast, oli rohkelt palvesoove koguduse vaimuliku kasvu ja Püha Vaimu juhtimise pärast. Tehti eestpalveid nii juhtide, koguduseliikmete, nende lähedaste kui ka tuttavate-sõprade pärast. Südamlikus õhkkonnas jäi kõlama, et me võime kõiges Jumalat usaldada ja teda tänada. Pärast mõttetihedaid  palvusetunde ootas ülakorrusel rikkalik söömaaeg – uskumatu, aga mahtusimegi laudade taha istuma! Õhtu lõpuks oli aga ukse taha ilmunud kingikott, millest jagus pakke kõikidele headele lastele.

Kuigi inimsüdamele on nii loomulik igatseda rahulikku head elu, kirjutan uusaastasoovina lõpetuseks ühe vana laulu koguduse lauluraamatust:

Mitte rikkust, au ja kuulsust Sinu käest ei palu ma. Oleks kuninglik mu sugu, Sinuta ma kerjaja. Ei ma soovi kerget elu, Isa, vaid ma palun Sind: saada rõõmu, saada valu, mis Su ligi hoiaks mind!