“Kas ma võiks tagasi minna?”

Sellise küsimuse esitas matkaline, kes polnud kunagi varem kanuuga sõitnud, kui tuli aeg valida kanuu ja paariline. Kuigi kanuumatkale ei satuta juhuslikult, võtab esimest korda vee peale minek ikkagi kergelt südame alt õõnsaks. Hirm jääkülmas sügiseses jões kanuuga ümber minna ja läbimärjaks saada ei ole päris alusetu, sest seda on matkalistel varemgi juhtunud.

Oktoobri esimesel nädalalõpul toimus Kristlike Matkade kaubamärgi all järjekordne ühismatk, seekord kanuudega Pärnu jõe peal. Laupäeva jahedas hommikus kokku saanud ei olnud kogenud tavapäraseks hingamispäevaseks koosolekuks, sellest andsid tunnistust soojad vettpidavad riided ja kummisaapad. Piibliteksti palvuseks ei loetud mitte paberlehtedega raamatust, vaid telefonist, mis rändas seejärel veekindlasse kotti. Palvetajad ei laskunud märjal rohul põlvili, vaid seisid ringis ja kutsusid nii Looja selle päeva kaaslaseks ja kaitsjaks, südame ja meelte avajaks. Tekst Rooma kirja 12. peatükist kutsus meid olema üksmeelsed, mitte laskma kurjal enda üle võitu saamast, vaid võitma kurja heaga.

Kanuumatk võib olla iseloomuproov. Kuidas reageerida siis, kui teine kanuu sulle oskamatu tüürimise pärast otsa sõidab või matkakaaslane sind kogemata liigentusiastliku aeruliigutusega külma veega üle piserdab? Või su kanuukaaslane tüürib sind kogemata kaldasse või kivi otsa? Või teised kiirendavad võistlushimus oma paate nii, et sina jääd taha ja kuidagi teistele järgi ei jõua?

Loomulikult juhtus kõike seda ja mitte ainult korra. Kuid selle hommikupalve vägi kandis meid õhtusse endises heas tujus ja üksmeeles. Õhtusöögilaua ääres hommikul kuuldud sõnu meenutades pidime muigega tõdema, et muude juhistega saime hakkama, aga tuliseid süsi kellegi pea peale koguda ei õnnestunud.

Jumal lõi rahupäeva inimese pärast ja nii mõnigi tundis, et see jõe peal veedetud aeg ei jäänud alla tavapärasele rahupäevale. Kes igapäevaselt teeb tööd kontorilaua taga, see tundis, kui mõnus on ennast veidi liigutada. Kes igapäevaselt elab asfaldi ja betooni maailmas, see tundis, kui mõnus on olla eheda looduse keskel. Kelle osaks on argine töö- või koolistress, see tundis rahulolu lõõgastavast vaheldusest sõbralikus seltskonnas. Kelle osaks on linnamüra, see tundis rahulolu looduse vaikusest. Ja kui seda vaikust katkestasid ka elevil koerte haukumine või ehmunud lehmade muugimine kaldal, siis seegi oli vürtsiks sellele üldisele rahule. Üle kõige selle oli vaimustav sügisene loodus oma vahelduvates värvides.

Naljakal kombel oli isegi kärestikes rahu. Vesi voolas küll kiiresti, kuid oli nii madal, et tihti tuli kanuust välja astuda, et põhja peale kinni jäänud paati edasi aidata. Polnud hirmu ümber minemise ees ja tänu Jumalale ei juhtunud seda selle matka jooksul ühelgi paatkonnal.

Nagu Kristlike Matkade puhul ikka, oli oluline vaimulik osa. See, mis plaani sai võetud, sai ka tehtud: palvused hommikul, laupäevaõhtune arutelu (vaimuliku) rännaku üle ning ühine õppetüki õppimine. See viimane sai teoks alles peale reisi lõppu, pühapäevases sihtkohas. Esialgne plaan oli õppetükki õppida laupäeva lõuna ajal, kuid lõunakoht oli vilu ja tuuline. Seejärel pidime seda tegema laupäeva õhtul, kuid väsimuse tõttu ei suutnud kaht vaimulikku tegevust läbi viia. Siis pidime seda tegema pühapäeva hommikul, peale sööki, kuid matkalised magasid nii kaua, et ka hommikuseks osaks jäi vaid palvus. Aga me ei jätnud jonni ning huvitav arutelu pühamu teemadel toimus pühapäeva lõunal. Otsustasime, et aitab edasilükkamisest, lõunasöök ja saun võivad oodata, kuid vaimulik toit mitte.

Matka lõppedes oli hea tunne. Mitmed meie seast olid selgeks saanud, kuidas juhtida kanuud nii vaikses kui tormises vees, ning õppinud üksteisega koos töötama ja üksteist usaldama. Olime saanud elamusi hingele ning sügavpuhastust saunas ihule. Olime jäänud üksmeelseks ja seda ei kõigutanud nii sõbralikud aasimised lauas kui üksteise leiliga kõrvetamine saunas.
“Millal jälle?”
Kui Jumal lubab, siis Kristlikud Matkad ühendavad inimesi üksteise ja Loojaga ka tulevikus.

Toomas Lukk