31. detsembri hommikul kogunesime 2011 aasta viimasel hingamispäeval Jumalateenistusele. Kell 10 alustasime Piibli õppimist, teemaks oli “kiitlemine ristist” Galaatia 6:11-18
Kell 11 algas osasaamise teenistus. Alustuseks kuulasime Eesti Liidu presidendi David Nõmmiku pöördumist ja üleskutset. (LOE SIIT!)
Teemakohase jutluse aluseks oli Johannese evangeeliumi 13: 1-17
Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud
minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud
omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas
Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks,
ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et
ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde,
tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku
ning sidus selle endale vööle.
Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite
jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl.
Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: “Issand,
kas sina tahad pesta minu jalgu?”
Jeesus vastas: “Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga
küll sa pärast saad aru.”
Peetrus ütles talle: “Mitte mingil juhul ei pese sina mu
jalgu!”
Jeesus vastas talle: “Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa
minuga.”
Siimon Peetrus ütles talle: “Issand, ära siis pese üksnes mu
jalgu, vaid ka käsi ja pead.”
Jeesus ütles talle: “Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui
jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte
kõik.”
Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: “Teie ei
ole kõik puhtad.”
Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning
jälle lauda asunud, ütles ta neile: “Kas te saate aru, mida ma olen
teile teinud?
Te hüüate mind “Õpetaja” ja “Issand”, ja seda te ütlete
õigesti, sest see ma olen.
Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis
tuleb teilgi pesta üksteise jalgu,
sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda,
nagu mina olen teile teinud.
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand
ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.
Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.
Järgnev tsitaat on raamatust “Ajastute igatsus”.
Võttes koos jüngritega osa leivast ja viinast, kinnitas Kristus, et Ta on nende Lunastaja. Ta andis neile uue lepingu, mille kaudu kõik, kes Teda vastu võtavad, saavad Jumala lasteks ja Kristuse kaaspärijaiks. Selle lepingu alusel kuuluvad neile kõik õnnistused, mida taevas võib anda nii selles kui igaveses elus. Selle lepingu pidi kinnitama Kristuse veri. Püha-õhtusöömaaja teenistus pidi jüngritele alati meelde tuletama seda lõpmatut ohvrit, mis on toodud iga inimese eest.
Meie Issand ütleb: «Siis, kui sa tunned oma patusust, mõtle sellele, et mina surin sinu eest. Siis, kui sind minu ja evangeeliumi pärast vaenatakse ja tagakiusatakse, mõtle minu armastusele, mis on nii suur, et surin selle nimel. Siis, kui su kohustused tunduvad rängad ja elukoorem liiga raske, mõtle sellele, et ma kandsin sinu pärast risti, häbist hoolimata. Siis, kui su süda väriseb katsumuse ees, mõtle sellele, et su Lunastaja elab, kes sinu eest palub.»
Osasaamisteenistus osutab Kristuse teisele tulemisele. Selle mõtteks on hoida elavana Tema tuleku lootust Jeesuse järelkäijates. Alati, kui jüngrid kogunesid mälestama Tema surma, rääkisid nad isekeskis sellest, kuidas «Ta võttis karika, tänas ja andis neile ning ütles: «Jooge kõik selle seest! Sest see on minu veri, uue seaduse veri, mis paljude eest valatakse pattude andeksandmiseks. Aga ma ütlen teile: Nüüdsest peale ma ei joo enam viinapuu viljast kuni selle päevani, mil ma ühes teiega joon uut Isa riigis!» Ahastusaegadel lohutas neid lootus Issanda tagasitulekule. Kirjeldamatult kallis oli nende jaoks mõte: «Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, te kuulutate Issanda surma, kuni Ta tuleb!» (1.Kor.11,26).
Neid asju ei tohi me kunagi unustada. Meil tuleb hoida eneses alati elavana Kristuse armastust ja Tema köitvat väge. Kristus seadis kõnealuse teenistuse sisse igatsusega, et see kõneleks meile Jumala armastusest. Meie ja Jumala vahel on ainult üks ühenduslüli — Kristus. Kristuse armastus peab saama võimaluse tugevdada armastust vendade vahel. Ainult Kristuse surm andis Tema armastusele mõjuvõimsa väe. Ainult tänu Tema surmale võime oodata rõõmuga Tema teist tulekut. Tema ohver on meie lootuste alus. Sellele peame rajama oma usu.
