Tänulikkus
Miski ei aita ihu ja hinge tervisele rohkem kaasa kui tänulikkuse ja kiitmise vaimsus. Melanhooliale, rahulolematutele mõtetele ja tunnetele vastupanemine on positiivne kohustus, samamoodi nagu on kohustus palvetada. Jutusta Kristuse…
Kui jumalakartlikel inimestel on iial olnud vajadus järelemõtlemiseks, siis on see aeg täna, mil isiklik vagadus nii oluline on. Tuleks endalt küsida: “Kes ma olen? Mis on minu töö? Milline on minu missioon praegusel ajal? Kelle poolel ma tegelikult töötan – Kristuse või vaenlase poolel?” Iga hing peaks end Jumala ees alandama, sest elame praegu Suurel Lepituspäeval. Isegi hetkel, kui sa neid ridu loed, uuritakse paljude inimeste elu Jumala kohtu ees.
“Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?” (Rm 2:4) Küsi endalt: “Kas on minu hingetempel puhas kõigest rüvedusest? Kas olen oma patud tunnistanud ning neid Jumala ees kahetsenud, neist ära pöördunud, et need kustutataks? Kas ma võtan ehk end liiga kergelt? Olen ma tahtlik tooma ükskõik millist ohvrit – et kasvada Jeesuse Kristuse tundmises? Kas ma tunnetan iga hetk, et ma ei kuulu endale, vaid olen Kristuse omand? Kas ma tunnetan, et minu teenistus kuulub Jumalale, kelle oma ma olen? Me peaksime endalt küsima: “Mille nimel me elame ja töötame? Mis on kõige selle tulemus?” EGW “Viimaste päevade sündmused”