Jumala lapsed ei ole jäetud üksi ega kaitseta. Palve paneb liikuma Kõikvõimsa käsivarre. Palve kaudu nad “vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe” – peaksime teadma, mida see tähendab, kui kuuleme usu nimel surnud märtritest -, “tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere.” (Hb 11:33, 34) Kui me anname oma elu Tema teenistusse, siis ei saa me kunagi sattuda olukorda, milleks Jumal valmis ei ole.
Ükskõik missugune on meie olukord, meil on Teejuht, kes näitab teed; missugune ka ei oleks meie kimbatus, meil on kindel Nõuandja; ükskõik missugune ei oleks meie kurvastus, kaotus või üksindus, meil on kaastundlik Sõber. Kui me oma teadmatuses eksime, ei jäta Kristus meid maha. Me kuuleme Tema häält, mis selgelt ja arusaadavalt ütleb: “Mina olen tee ja tõde ja elu.” (Jh 14:6) EGW “Kristuse tähendamissõnad”