Eakate päeva puhul ootas Põltsamaa Adventkogudus kõiki vanemaealisi teeõhtule. Kõigepealt olid tervitussõnad koguduse vanematelt. Kuna oldi kokku tuldud, et hallpäid austada, oli teemaks lugu kuningast, kes küsis oma parimalt nõuandjalt, kuidas austada inimest, kellest kroonitud peal on tõesti hea meel. Kuna nõuandja arvas, et just tema see on, keda austada tahetakse, siis pakkus ta välja tõeliselt suurejoonelise tseremoonia. Ometi tuli välja, et niimoodi hakati austama kedagi teist, nimelt tema vihavaenlast. Küsimus jäi: kuidas me talume austust ja kuidas austusest ilmajäämist?
Ühises laulus esitati küsimus, kas Jeesus teab, mida võideldes on südames kanda mul. Kuigi Jeesus ei elanud vanaks, elas ta kõrvu elatanutega ning mõistis nende muresid ja valusid. Ta käis läbi “surmavarju oru” ning lõpuks läks ka läbi surma. “Sest selles, milles ta on kannatanud kiusatud olles, võib ta aidata neid, keda kiusatakse.” (Heebrealastele 2,18.).
Tore oli, et nii mitmedki keskealised, nooremapoolsed ja ka hästi noored (loe: lapsed) ei pannud paljuks tulla eakaid austama. Ühiselt sai piltide kaudu käia ära Norras ning istuda rikkalikult kaetud laua taga. Meie kallite memmede-taatide silmist paistis rõõm ja rahulolev väärikus: meist hoolitakse! Pidasime ka plaani, et talveõhtutel võiks teinegi kord kokku tulla, et üheskoos juttu puhuda. Üheks huvipakkuvamaks teemaks, millest edaspidi rääkida, tundus olevat tervis.
29. september
9 Photos