Jeesus teadis inimhinge vajadusi. Hiilgus, rikkus ja au ei saa rahuldada südameigatsust. “Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde.” (Jh 7:37) Rikas, vaene, ülem ja alam on võrdselt teretulnud. Ta lubab vabastada vaevatuid, lohutada kurbi, anda lootust argadele. Paljud kuulajad leinasid oma pettunud lootusi, paljude hinges olid sügavad haavad, paljud püüdsid rahuldada rahutut igatsust selle maailma asjade ja inimeste austusega, kuid kõigele vaatamata leidsid nad end ühel hetkel pragunenud kaevu äärest, kust ei saanud kustutada janu. Rõõmsa elevuse keskel tundsid inimesed end tühjade ja kurbadena. Ootamatu üleskutse: “Kui kellelgi on janu,” äratas nad nukrusest ja järgnevad sõnad sütitasid uue lootuse. Püha Vaim avas väljaöeldud sümboli, milles nad nägid võrratut pääseteed.
Kristuse kutse janunevatele hingedele kõlab täna meile. See kõlab veel tungivamalt kui tookord lehtmajade püha viimasel päeval. Allikas on avatud kõigile. Vaevatutele ja koormatutele pakutakse igavese elu värskendavat vett. Jeesus hüüab: “Kui kellelgi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu.” “Kellel on janu, tulgu; ja kes tahab, võtku eluvett ilma hinnata!” “Aga, kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see vesi, mida mina temale annan, saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu.” (Ilm.22:17; Joh.4:14) EGW “Ajastute igatsus”