Kui me tuleme Jumala juurde, tundes oma abitust ja sõltuvust, nagu me tegelikult olemegi, ja alandlikus usaldavas usus esitame oma vajadused temale, kelle tarkus on piiritu, kes näeb kõike kogu maailmas ja kes valitseb kõike oma tahte ja sõna läbi, siis tema suudab ja tahab vastata meie hüüdele ja laseb valgusel paista meie südamesse. Siiras palves saame ühenduse Igavesega. Meil ei tarvitse olla mingit käegakatsutavat tõendit, et Lunastaja on kaastundlikult ja armastuses meie poole kummardunud, kuid see on nii. Võib-olla ei tunne me tema nähtavat puudutust, kuid ta käsi on meie peal armastuse ja kaastundliku õrnusega. EGW “Tee Kristuse juurde”
