Kristlase jaoks on eesmärke. Ta võib tõusta saavutustes kõrgemale tasemele. Johannes mõistis kristlase suurt eesõigust. Ta ütleb: “Vaadake, kui suure armastuse Isa on meile andnud: meid hüütakse Jumala lasteks.” (1.Joh.3,1) Inimkonnal ei ole võimalik oma väärikuses tõusta veel kõrgemale astmele, kui siin on vihjatud. Inimesele on antud eesõigus saada Jumala pärijaks ja Kristuse kaaspärijaks. Neile, kes saavad selliselt ülendatud, on avatud Kristuse hindamatud väärtused, mis on tuhat korda kallimad kui kogu selle maailma varandused. Selliselt tõstetakse surelik inimene üles sõprusesse Jumalaga Jeesuse Kristuse teenete läbi.
Suvel, silmitsedes imekauni rohelusega kaetud puid eemal asuvas metsas, ei ole me suutelised vahet tegema igihaljaste ja nende puude vahel, mis ei ole alati haljad. Talve tulekul aga, kui külmakuningas ümbritseb neid oma jäise kaisutusega ja riisub teistelt puudelt nende imekauni lehestiku, on igihaljad puud kergesti äratuntavad. Nii on ka inimestega, kes kõnnivad alandlikkuses ja ei ole täis eneseusaldust, vaid haaravad värisedes kinni Kristuse käest. Need, kes on enesekindlad ja loodavad oma iseloomu täiuslikkusele, kaotavad oma vale õiguserüü siis, kui nende üle sööstavad katsumuste tormid. Tõeliselt õiglane, kes siiralt armastab ja kardab Jumalat, riietub nii heaolu kui ka hädapäevil Kristuse õiguse rüüsse.
Enesesalgamine, eneseohverdamine, heatahtlikkus, heasüdamlikkus, armastus ja meelekindlus, kannatlikkus ja kristlik usaldus on igapäevased viljad, mida kannavad need, kes on tõeliselt ühenduses Jumalaga. Nende tegusid ei teatata avalikult maailmale, aga nad ise võitlevad iga päev kurjaga ja saavutavad kallihinnalisi võite kiusatuste ja ülekohtu üle. Pühalikke tõotusi uuendab ja hoiab jõud, mis on saadud tõsise palve ja püsiva valvamise läbi. Tuline entusiast ei märka selliste vaiksete töötegijate võitlusi, kuid Tema, kes näeb südame saladusi, paneb tähele ja vaatleb heakskiitva pilguga igat jõupingutust, mis on tehtud tasaduses ja alandlikkuses. Selleks on vaja katseaega, et avastada armastuse ja usu puhast kulda iseloomus. Kristuse tõeliste järelkäijate püsiv agarus ja tuline kiindumus tulevad ilmsiks siis, kui koguduse peale tulevad katsumused ja kiusatused.
Me tunneme kurbust, nähes tunnustatud kristlasi, keda on eksitanud väär arusaamine täiuslikkusest. Neid on väga raske ümber veenda ning juhtida õigele teele. Nad püüavad teha kõik välise kauniks ja meeldivaks, kuna aga sisemine ehe – Kristuse alandus ja tasadus – neil puudub. Kõigile määratud katseajal osutuvad paljude enesekindlate inimeste lootused alusetuiks. Uutes olukordades ja mitmesugustes tingimustes osutub mõni, kes näis sambana Jumala koguduses, pehkinud puuks, mis on kaetud värvi või laki kihiga. Aga südamest tasased, kes tunnevad alati vajadust olla needitud igavese Kalju külge, jäävad seisma liikumatult keset katsumuste torme, sest nad ei toetunud iseendale.
“Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: “Issand tunneb omi.”” (2.Tim.2,19)
E.G.White’i raamatust “Pühitsetud elu”.