Jumal soovib et Tema rahva seas valitseks üksmeel ja vennalik armastus. Lühikest aega enne ristilöömist palvetas Kristus selle pärast, et Tema jüngrid võiksid olla üks, nii nagu Tema on üks Isaga, et maailm usuks, et Jumal oli Tema läkitanud. Selle liigutava ja imeväärse palve mõju ulatub läbi ajastute meie päevisse, sest Kristus ütles ju: “Ma ei palu mitte üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna kaudu usuvad minusse.” (Jh 17:20) Ehkki me ei tohi loobuda ainsastki tõe põhimõttest, peaksime pidevalt püüdlema sellise ühtsuse poole. See on meie jüngriksoleku tunnus. Jeesus ütles: “Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Jh 13: 35) Apostel Peetrus manitseb kogudust: “Olge kõik üksmeelsed, kaastundlikud, vennaarmastajad, halastajad, alandlikud! Ärge tasuge kurja kurjaga ega sõimu sõimuga, vaid vastupidi, õnnistage, sest te teate, et olete kutsutud pärima õnnistust!” (1Pt 3:8-9) EGW “Patriarhid ja prohvetid”
