Jumala käsk on oma olemuselt muutumatu. See on Looja tahte ja iseloomu ilmutus. Jumal on armastus ja Tema käsk on armastus. Käsuõpetuse kaheks suureks põhimõtteks on armastus Jumala ja armastus inimese vastu. “Siis on armastus käsu täitmine.” (Rm 13:10) Jumala iseloom on õigus ja tõde; selline on ka Tema käsuõpetuse olemus. Laulja ütleb: “Su käsuõpetus on tõde”; “kõik Su käsud on õigus.” (Ps 119:142.172) Ja apostel Paulus möönab: “Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.” (Rm 7:12) Selline käsk, mis on Jumala meele ja tahte väljendus, peab olema niisama püsiv nagu selle Loojagi.
Uussünni kaudu tuuakse süda kooskõlla Jumalaga, ühtlasi ka kooskõlla Tema käsuõpetusega. Kui see suur muutus on patuses toimunud, siis on ta läinud surmast ellu, patust pühadusse, üleastumisest ja vastuhakkamisest kuulekusse ja truudusesse. Vana elu, mille jooksul ta oli Jumalale võõras, on lõppenud ning uus lepituse, usu ja armastuse elu on alanud. Siis viiakse “käsu õigus” “täide meie sees, kes me ei käi liha järele, vaid Vaimu järele.” (Rm 8:4) Ja inimene hüüab: “Kuidas ma armastan Sinu käsuõpetust!” EGW “Suur võitlus”
