Kristlase elu

Tema, kelle  sõna on tõde, on tõotanud anda abi ja armu, mis on küllaldane iga olukorra jaoks. Tema igavene käsivars on Tema lapse ümber, kes pöördub Tema poole abi pärast. Me võime usaldada end julgelt Tema hoolde, öeldes: “Sel päeval, kui ma kardan, loodan ma Sinu peale.” (Ps 56:4) Kõigi suhtes, kes Tema peale loodavad, täidab Jumal oma tõotuse.

Oma eeskujuga on Õnnistegija näidanud, et Tema järelkäijad võivad olla maailmas ja ometi mitte maailmast. Õnnistegija ei tulnud maailma, et osa saada selle petlikest naudingutest või lasta end mõjutada selle kommetest ning neid järgida, vaid et täita oma Isa tahet, otsides ja päästes kadunuid. Kui kristlasel on selline eesmärk, võib ta jääda roojastamatuks igasuguses ümbruskonnas. Milline ka oleks tema seisund või olukord – kõrge või tagasihoidlik – ilmutab ta oma kohustusi ustavalt täites tõelise religiooni väge.

Mitte katsumustest vabanedes, vaid just nende keskel kujuneb välja kristlik iseloom. Vastupanu õhutab Kristuse järelkäijat suuremale valvsusele ning paneb teda palvetama tõsisemalt vägeva Abimehe poole. Raskete katsumuste läbitegemine Jumala armu läbi arendab kannatlikkust, valvsust, kindlameelsust, sügavamat ja püsivamat usaldust Jumalasse. See on kristliku usu triumf, kui Kristuse järelkäija kannatab – ja ometi jääb tugevaks; kui ta alistub – ja seeläbi võidab; kui “teda tapetakse kogu päev” (vt Ps 44:23) – ja ta ometi elab; kui ta kannatab risti – ja võidab seeläbi aukrooni. EGW “Apostlite teod”