Kristlikud Matkad – Piiriäärsed rongiseiklused

13.-16. augustil käisid 7 vaprat matkalist Lõuna-Eestit avastamas. Tegelik algus oli aga juba pühapäeva õhtul, sest kõik olid tulnud Hellevi lahkumiskontserti kuulama. Esmaspäeva varahommikul kiirustasime Tartus rongi peale. Oli ju tegu ikkagi rongitemaatikalise matkaga. Sama rongi peal olid ka Tartu rajaleidjad, kes läksid samasse kanti jalgrattamatkale. Kohe esimene kilomeeter algas seiklustega..kaardil olevat silda ei eksisteerinud enam. Ja vesi oli sügav. Kohe saime tundma ka Lõuna-Eesti mägisust ning kauneid vaateid. Ööbimiskoht välja valitud, peitsime kotid võssa ja läksime Taevaskoja vaateid imetlema. Saesaare paisjärvel sõitsime parvlaev Lonny’ga ning muidugi käis pidev pohlade/mustikate nosimine. Õhtu oli tõeliselt ilus ning mul on siiamaani silme ees päikseloojangu nautimine Laaritsamäel koos rähnide ja oravatega, kes meid pidevalt saatsid.

Järgmisel hommikul magasime kõik sisse. Pidime ju ikkagi kell 12 lahkuva rongi peale kiirustama. Kiired hommikused toimetused ja kiirkõnd- olimegi rongijaamas ikkagi liiga vara. Arutlesime niisama maast ja ilmast, külastasime olematut külapoodi ja avastasime rongijaama. Lõpuks tuli ka rong. Tegime jällegi traditsioonilise seljakottide kaalumise (Jah, mul oli kaal kaasas!) ning veendusime, et on ikka kerged kotid seekord. Kaal jäi siis 12-20 kg vahele. Saarenaine Triin tegi oma 20 kilose kotiga isegi poistele silmad ette. Ilumetsa rongijaamas tegime juttu kohalikega, külastasime legendiderohket Põrguhauda ning otsustasime lõigata läbi metsa. Eelmisest suvest oli kõigil värskelt meeles kuidas see lõpeb. Väga märjana. Seekord suurem osa jäi siiski kuivaks, aga mättad õõtsusid hoolega ning nii mõnigi sai liigsest Sookailu sissehingamisest üledoosi (peavalu). Matkamees Mairo avastas, et sõnajalgade all on kukeseeni lademetes, seega oli õhtusöök otsustatud. Lõunaks olime jõunud tsivilisatsiooni, Nohipalu looduskeskusesse. Parasjagu oli seal matkateemaline näitus, mis sobis meile hästi. Teisipäev nägi veel ette ainult Meenikunno raba läbimist . Õrnas seenevihmas läbisime vaikides viimased kilomeetrid laudteel. Liipsaare metsaonni jõudis meid seitse laipa (pöialpoissi). Pärast pikemat pausi võtsime end kokku ja valmistasime selle matka firmarooga: pasta koos praetud kukeseente ja ubadega tomatikastmes. Enamus meist ei saa koduski nii head toitu. Õhtu lõpetuseks lugesime veel peatüki E.G. White raamatust “Tõeline uussünd”.

Kolmapäeva hommikul polnud ärkamisega kiiret. rong läks 19.00 ja sinna oli 17km. Aga see polnud kõik. Tee peale pidavat jääma Orava A ja O kauplus. Juba teisipäeva õhtuks oli igaühel meist kindel plaan mida ta ostab ning kui hea see olema saab. Kilomeetrid tundusid lennates minevat. Tüdrukutel terendas iga järgmise kurvi peal kutsuv halvaapoiss. Juba poole tee peal oli selge, et tempo on matka kolmanda päeva kohta ülimalt kiire. Planeeritud 5-6 tunni asemel jõudsime me poodi 2,5 tunniga. Kasum väikesele külapoele oli hüppeline. Aga mida polnud, oli halvaa. Minul (Vallo) oli vasak põlv hakanud ennast tunda andma ning rongijaamani jäänud 4,5km tundusid tulema valurikkad. Siis aga naeratas meile õnn…ja järgmisel hetkel olimegi Koidula piiripunkti lähedal. Kõht täis ning võidurõõmus nägu peas jõudsimegi meie viimasesse ööbimiskohta, Lõunalaagri lõkkeplatsile. Petseri Lõunalaager oli Teise maailmasõja aegne õppustepaik jalaväerügementidele. Hea kujutlusvõime korral võisime seal näha nii barakke, talli, staapi või ohvitseride kasiinot. Jällegi oli aeg korjata kukeseeni ja valmistada üks meeldejääv õhtusöök. Samal õhtul jättis meiega hüvasti Liisu.

Neljapäeva hommik algas juba tuttava teadmisega..rong ootab. Piiriületuseks seekord ei läinud, kuigi Venemaa oli kogu see aeg väga lähedal. Järgmine hetk astusime maha juba Piusa rongi pealt. Piusa koobaste juures käisime läbi kõik lubatud ja keelatud kohad, nautisime jäätist ja lõunasööki. Nüüd paistis juba lõpppunkt. Vana hea Piusa Veere talu. Minu jalg sai sellest uut jõudu ning valutas vähem. Ja jõudsimegi kõik ühes tükis kohale! Lasime veel hea maitsta meisterkokkade küpsetatud pannkookidel, võtsime maksimumi suitsusaunast ja läbi ta oligi. Pärast südaööd jõudsime Võrru ööbima, sealt edasi läks igaüks juba oma teed.

Kokkuvõttes läbisime jalgsi umbes 65 kilomeetrit + muud transpordivahendid. See matk oli igas mõttes eriline. Kes oli see teab. Järgmine kord ole targem ja tule sina ka, armas lugeja!

GALERII: http://advent.ee/galerii/49206/kristlikud-matkad-polvamaa-matk-rongi-eri/