Kuidas meil “Talvele vastu” oli ja on

Ülemaailmsel adventkirikul on mitmed abiorganisatsioonid ning abistamistöö on ka muidu levinud. Kui me esimest korda Põltsamaal heategevusüritust kogu perele „Talvele vastu“ kavandasime, võtsime me malli Soomest, kuid me ei kopeerinud seal tehtavat. Meil ei olnud selliseid võimalusi. Me võtsime üle need ideed, mis meile sobisid, ning seejärel vaatasime isekeskis üksteisele otsa ja küsisime endalt, mida meie oskame ja saame. Me oleme siiani olnud igal aastal arenemas ja muutumas. Millestki oleme loobunud, midagi oleme lisanud.

„Talvele vastu“ ettevalmistamisel jagub tööd aastaringselt. Meile on abi pakkunud partnerid nii Soomest kui Rootsist, nii oma kirikust kui teistest organisatsioonidest, rääkimata mitmetest Põltsamaa inimestest, kes aiasaadusi ja riideid annavad. Siinkohal suur tänu kõigile kaasaaitajatele! Abi jagamine on samuti pidev ja aktiivne töö. „Talvele vastu“ lõppedes pole kunagi lauad kraamist tühjaks saanud. Ometi on lõpuks kõik asjad oma koha ja kasutuse leidnud. Muidugi on „Talvele vastu“ eelsed nädalad eriliselt kiired – ega siis korraldajatel muuks eriti aega ei jää.

Ürituse üldisel ettevalmistusel hoidsid silma peal Eha ja Vello Põldaru, aga igal valdkonnal oli koordinaator omast majast, s.t. Põltsamaa adventkoguduse inimeste hulgast. Lisaks oli linnainimeste seast palju abilisi: riideid välja panemas ja pärast telki kokku panemas, päästemaskotiks olemas, tervisetelgis askeldamas. Põltsamaa algklasside maja õpilasomavalitsuse lapsed viisid läbi mänge ja tegevusi. Ma olen õnnelik ja südamest tänulik, et meie linnas ja ümbruskonnas on sellised fantastilised inimesed. Mõned neist on olnud abiks lausa igal aastal ning võtnud „Talvele vastu“ oma südameasjaks. Kaugemalt on spetsiaalselt selleks puhuks alati kohale sõitnud juuksur Anneli.

Sel aastal toimus „Talvele vastu“ kuuendat korda. Ootasime adventkiriku aeda külla kõiki Põltsamaa linna ja ümbruskonna inimesi, eriti neid, kes tõesti abi vajasid ja vajavad, kuid ka neid, kes soovisid lihtsalt mõnusalt aega veeta, sest niisama melu keskel olla ja hilissuve nautida oli samuti tore.

Ilm on olnud kõigi kuue „Talvele vastu“ ajal suurepärane – tänu Jumalale! Uuendusena oli sel aastal esimest korda kohvitelk, kus sai jalga puhata, viljakohvi, taimeteed või morssi juua ning küpsist süüa. Kuigi me oleme igal aastal eriliselt valmistunud, et lastel oleks huvitav, siis sel aastal kutsusime lastega pered aeda juba tund aega enne ürituse ametlikku avamist. Lastega perede varasem tulek hajutas natuke inimeste voogu ja riiete vaatamiseks oli rohkem ruumi.

Kui palju meil külalisi käis, ei oska täpselt öelda. Üle kedagi ei loetud. Kuulsin hinnangut, et võis olla umbes viissada külalist. Samas usun, et riideid sai veelgi rohkem inimesi. Kuulsin, kui inimesed ütlesid, et nad viivad selle või tolle asja kellelegi sugulasele või tuttavale. Lisaks oli sel aastal meil võimalus „Talvele vastu“ raames ka koolides koolitarbeid ja muud vajaminevat jagada.

Tänavu olid meil külas Soome kogudusekaaslased-partnerid, kes on seal pikki aastaid olnud abistamistööga seotud. Nad tulid spetsiaalselt vaatama, kuidas meie siin toimetame. Kui ma küsisin, kas see, mida nad siin nägid, oli nende ootustele vastav või erinev, siis nad ütlesid, et nad ei osanud nii paljut siit oodata. Kokkuvõtteks võibki öelda, et kui meie Soome eeskuju oligi puhtal kujul abistamise üritus, siis „Talvele vastu“ on kujunenud vabamaks ja seltskondlikumaks.

Me jäime rahule sellega, et oli päris palju neid, kes meile külla tulid. Loodetavasti suutsime me neile rõõmu pakkuda. Kõige rohkem olen rahul, kui inimesed tulevad tänukontserdile Jumalat tänama. Viie tuhande mehe söötmise järel sai Jeesusest väga nõutud tegelane, inimesed käisid tal järel, et ta neid jälle leivaga varustaks, aga Jeesuse südamesoov oli anda neile ka „rooga, mis püsib igaveseks eluks“.