Jeesus tunneb inimhinge salasoppe. Sa võid öelda: Ma olen patune, väga patune. Sa võid seda ka olla, kuid mida halvem sa oled, seda enam sa vajad Jeesust. Tema ei lükka kõrvale ühtki nutvat, kahetsevat inimest. Ta ei räägi kellelegi kõike, mida Ta võiks paljastada, kuid Ta soovib, et iga kõikuv inimlaps saaks julgust. Ta tõotab rohket andestust kõigile, kes tulevad Tema juurest lepitust ja uuendust otsima.
Kristus võiks anda korralduse, et taeva inglid valaksid maailma peale nuhtlustekarika ja hukkaksid Jumalat vihkavad inimesed. Ta võiks pühkida ära meie planeedi kui universumi häbipleki, kuid Ta ei tee seda. Ta seisab praegu veel taevases templis suitsutusohvri altari juures, et kanda Jumala ette nende palveid, kes ootavad Temalt abi.
Jeesus vabastab inimhinged, kes Teda igatsevad, süüdistustest ja keelepeksust. Ükski inimene ega kuri ingel ei saa neid kahjustada. Kristus ühendab nad oma jumaliku-inimliku olemusega. Nad seisavad suure pattudekandja kõrval Jumala troonilt lähtuvas valguses. “Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on, kes õigeks teeb. Kes on, kes võib hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub.” (Rm 8:33, 34) EGW “Ajastute igatsus”