Seemnes on idanemiseks vajalik vägi, mille Jumal ise on sinna pannud, kuid siiski ei ole seemnel omapead võimalik tärgata. Vilja kasvu juures on inimesel oma osa. Ta peab pinnase ette valmistama ja seda väetama ning panema seemne mulda. Ta peab põldu harima. Ent on üks punkt, millest edasi ei saa ta midagi ära teha. Ei inimese jõud ega tarkus suuda tuua seemnest välja elavat taime. Inimene peab oma pingutustega tegema kõik, mis tal võimalik, kuid ometi peab ta sõltuma Temast, kes on külvi ja lõikuse oma kõikvõimsa väega imeliselt ühendanud.
Seemnes on elu, pinnases on jõud, aga kui lõputu vägi ei toimiks päeval ja ööl, siis ei tuleks seemnest midagi. Kuivanud põldude niisutamiseks on vaja vihmahooge, päike peab andma soojust ning mullas olevale seemnele peavad edasi kanduma elektrilised impulsid. Ainult Looja saab esile kutsuda elu, mille Ta on seemnesse pannud. Iga seeme idaneb, iga taim areneb tänu Jumala väele. “Sest nagu maa toob esile oma kasvud ja aed laseb võrsuda oma külvi, nõnda laseb ka Issand Jumal võrsuda õigust ja kiitust kõigi rahvaste ees.” (Js 61:11) EGW “Kristuse tähendamissõnad”