Pole olemas religiooni, mille osaks poleks palvet. Kellegi kummardamine eeldab alati kummardamise objektiga suhtlemist. Seda eeldusel, et suheldakse kellegagi, kes näeb, kuuleb ja vastab palvetele. Pole võimalik suhelda oma tugitooli või riidekapiga. Ja kui inimene seda teeks, siis seaks see tõsise kahtluse alla tema terve mõistuse olemasolu.
Ajalooline Jeesus Kristus väärtustas alati palvet. Tavaliselt olid need varased hommikutunnid, kui Ta eraldus kuhugi varjulisse kohta, et olla segamatult omaette ja vestelda palves Taevase Isaga. See oli Tema isiklik kogemus ja praktika. Teisalt püüdis Ta parandada oma kuulajate palvekogemust, sest aastasadade jooksul oli juutide palvepraktikasse tulnud sisse mitmed väärnähud. Peale otseste probleemide käsitlemist andis Jeesus oma kuulajatele edasi ka näidispalve, mis sisaldas väga konspektiivsel kujul selle vajaliku miinimumi teemadest, mida palve peaks endas sisaldama.
Meie Isa palve jaguneb laias laastus kahte ossa. Neist esimene puudutab inimese suhteid oma Jumalaga. Mida Jeesus selle teema kohta õpetas, sellest mõtiskleme koos hingamispäeval, 14. septembril kell 11.00 Põltsamaa Adventpalvelas. Kõik olete teretulnud!
