Kristuse esimese tuleku ajal võinuks püha linna preestrid ja kirjatundjad, kellele Jumala prohvetlik sõna oli usaldatud, märgata aja märke ja kuulutada Messia tulekust. Miika ennustus osutas Tema sündimiskohale ja Taaniel ilmutas Tema tuleku aja. Jumal oli andnud need ettekuulutused juudi juhtide valdusse. Sellepärast ei võinud nad millegagi vabandada, et nad ei teadnud ega kuulutanud rahvale Messia tulekust. Nende teadmatus oli patuse hoolimatuse tagajärg. /…/
Kogu rahvas oleks pidanud valvama ja ootama, et olla valmis esimesena Maailma Vabastajat vastu võtma. Kuid vaata, kaks väsinud rändurit Naatsareti küngastelt kõnnivad piki Petlemma kitsast tänavat kogu pikkuses kuni linna idapiirini välja, otsides asjatult ööbimispaika. Ükski uks pole avatud neid vastu võtma. Viimaks leiavad nad viletsas majas puhkepaiga ja seal sünnib maailma Vabastaja.
Ei olnud mingit märki sellest, et Kristust oodatakse või valmistutakse Elu Vürsti tulekuks. Hämmastunud sõnumitooja taevast kavatseb minna häbiväärse teatega taevasse tagasi. Kuid siis näeb ta rühma karjaseid, kes hoiavad öösel karja, arutledes tähistaevast vaadeldes Messia tulekust maa peale. Nad igatsevad maailma Lunastaja ilmumist. Siin on rühm, kes on valmistunud vastu võtma taeva sõnumit. Ja äkki ilmub ingel karjastele ja kuulutab neile suurt rõõmu.
Oo, milline õpetus on selles Petlemma imelises jutustuses! Kuidas õhutab see meid ettevaatusele, et ajamärgid meie patuse hoolimatuse pärast ei jääks tundmatuks, nii et me ei tunne oma võimaluste aega. EGW “Maranatha – meie Issand tuleb”