Oleks hea, kui me veedaksime igal päeval vaikse tunni Kristuse elu üle mõtisklemises. Me peaksime käsitlema seda punkt-punktilt ning elama oma kujutlusis läbi iga etapi, eriti viimased. Kui me niiviisi mõtleme meie eest toodud suurele ohvrile, muutub meie usk Temasse kindlamaks, armastus elavamaks ning me täitume rohkem Tema Vaimuga. Kui tahame kord pääseda, peame me õppima meeleparandust ja alandumist risti jalamil.
Seltsides teistega, võime me olla kaaslastele õnnistuseks. Kui oleme Kristuse omad, keskenduvad meie kõige armsamad mõtted Temale. Räägime meelsasti Temast, ja siis kui me jutustame teistele Tema armastusest, pehmendab jumalik mõjujõud meie endi südant. Vaadeldes Kristuse iseloomu ilu, “muutume me samasuguseks kujuks aust ausse”. (2Kr 3:18) EGW “Ajastute igatsus”
