Kuigi loodus on patu tõttu moonutatud, ei kõnele see üksnes loomisest, vaid ka lunastusest. Ehkki maa tunnistab needusest ilmselgete kõdunemise märkidega, on see siiski külluslik ja kaunis oma eluandva väe märkidega.
Puud heidavad oma lehed maha ainult selleks, et saada värskema rohelusega rüütatud, lilled surevad, et uues ilus tärgata, ning igas loova väe ilmingus on kinnitus, et me võime saada uueks loodud “tõe õiguses ja vagaduses”. (Ef 4:24) Nii saavad neist looduse objektidest ja toimingutest, mis meenutavad nii elavalt meie suurt kaotust, meie jaoks lootuse kuulutajad.
Sama kaugele kui ulatub kurjus, kostab meie Isa hääl, mis palub oma lastel näha patu olemust selle tagajärgedes, manitseb neid kurja hülgama ja kutsub head vastu võtma. EGW “Jeesuse sarnaseks”