Kristus nägi enda ees kogu aeg oma missiooni tulemust. Tema maist elu, mis oli täis rasket tööd ja eneseohverdust, rõõmustas mõte, et Ta ei näe seda vaeva asjata. Oma elu inimeste elu eest andes taastab Ta inimkonnas Jumala kuju. Ta tõstab meid põrmust üles, vormib iseloomu oma iseloomu eeskuju järgi ja teeb selle oma auga kauniks.
Kristus nägi oma hinge vaeva ja oli rahul. Ta nägi igavikku ning nende õnne, kes Tema alanduse kaudu saavad andestuse ja igavese elu. Teda haavati nende üleastumiste tõttu, vigastati nende ülekohtu tõttu. Tema peal oli karistus, et nemad saaksid rahu, ning Tema vermete läbi on neile tervis tulnud. Ta kuulis lunastatute hõiskamist. Ta kuulis päästetuid laulmas Moosese ja Talle laulu. Kuigi Ta pidi kõigepealt vastu võtma vere ristimise, kuigi maailma patud lasusid raskelt Tema süütul hingel, kuigi Tal oli sõnulväljendamatu kurbuse vari, ometi valis Ta Tema ette seatud rõõmu nimel kannatada risti ja taluda häbi.
Seda rõõmu peavad jagama kõik Tema järgijad. Kuigi meie tasu on tulevikus suur ja auline, ei ole vaja seda hoida lõpliku vabastamise ajaks. Juba siin võime usu kaudu siseneda Päästja rõõmusse. Sarnaselt Moosesega peame vastu pidama nagu nähes Nähtamatut. EGW “Tervise teenistuses”