Paulus oli innukas tõe suhtes, julge Kristust kaitstes, ent viisakusreeglite järgimine ja tõelise peenetundelisuse and märgistasid tema käitumist.
Paulus tõmbas ligi sooje südameid kõikjal, kuhu ta läks, tema hing oli seotud oma vendade hingega. Kui ta neist lahkus, teades ja kinnitades, et nad ei näe tema palet enam iial, täitusid ta vennad kurbusega ja palusid teda sedavõrd siiralt nendega jääda, et ta kuulutas: “Mis te teete, et nutate ja rõhute minu südant?” Tema kaastundlik süda murdus, kui ta nägi ja koges nende kurvastust sel viimasel lahkuminekul. Nad armastasid teda ja tundsid, et nad ei suuda temast lahkuda. Milline kristlane ei imetleks Pauluse iseloomu? Kaljukindel, seistes tõe kaitseks väljas, kuid lapse kombel tundeline ja õrn oma sõprade ringis.
Kõige enam Kristuse-sarnased on need Tema järgijad, kes on kõige lahkemad, kaastundlikumad ja peenetundelisemad. Nende veendumused on kindlad ja iseloom tugev, miski ei suuda heidutada nende usku või kõigutada nende kohusetunnet.
Kristlane arendab endas tasaduse ja alandlikkuse vaimu, ta on rahulik, tähelepanelik teiste suhtes ning heas meeleolus, mida haigus ei riku ning ilmaolud ega tingimused ei kõiguta. Jumala lapsed ei unusta iialgi head teha. Head teod ilmnevad nende juures spontaanselt, sest Jumal on kujundanud nende iseloomu oma armu läbi. EGW “Elu tänasel päeval”