Kristuse usu tunnistamine tähendab midagi enamat kui vaid koosolekul sõnalist tunnistamist. Taaniel on usklikele eeskujuks sellest, mida tähendab olla Kristuse tunnistaja. Tal oli vastutusrikas positsioon Babüloonia kuningriigi peaministrina ning õukonna tähtsate meeste hulgas oli neid, kes teda kadestasid ja soovisid leida midagi tema vastu, et teda kuninga ees süüdistada. Kuid ta oli ustav riigimees ja nad ei suutnud ei tema iseloomust ega elust ühtki viga leida.
“Siis ütlesid need mehed: “Me ei leia selle Taanieli vastu ühtegi ettekäänet, kui me ei leia seda ühenduses tema Jumala seadusega.” (Tn 6:6) Nii leppisid nad kokku, et paluvad kuningal anda välja määruse, et keegi ei tohi kolmekümne päeva jooksul paluda midagi üheltki jumalalt ega inimeselt, välja arvatud kuningalt, ning et selle seaduse rikkujad tuleb heita lõvide auku.
Aga kas Taaniel katkestas palvetamise selle määruse jõustumise tõttu? Ei, see oli just see aeg, mil tal oli vaja palvetada.
Taaniel ei üritanud varjata oma ustavust Jumalale. Ta ei palvetanud mõttes, vaid häälega, valjult; ta esitas oma palve taevale nii, et aken oli Jeruusalemma poole avatud.
Võime teada, et kui meie elu on koos Kristusega varjul Jumalas, siis on Jeesus meiega, kui me usu pärast katsumustesse satume. Praegu on aeg arendada usku Jumalasse. EGW “Te saate väe”