Kui jüngrid pärast Kristuse taevaminekut kogunesid, saatsid nad agaralt oma palveid Isa ette Jeesuse nimel. Pühalikus aukartuses kummardusid nad palvesse, korrates tõotust: “Mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik!” (Jh 16:23, 24) Nad sirutasid oma usukäed ikka kõrgemale ja kõrgemale võimsa põhjendusega: “Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest.” (Rm 8:34) Nelipühi tõi nende juurde Lohutaja, kelle kohta Kristus oli öelnud, et ta “on teie sees”. (Jh 14:17)
Nüüdsest pidi Kristus Püha Vaimu läbi alaliselt oma laste südames elama. Nende ühendus temaga oli nüüd veel lähedasem kui siis, mil ta isiklikult nende keskel oli. Neis elava Kristuse valgus, armastus ja jõud kiirgas neist, nii et inimesed seda nähes “panid… seda imeks. Nad tundsid ära, et need mehed olid olnud Jeesuse kaaslased.” (Ap 4:13) EGW “Tee Kristuse juurde”